Dom ja Odum

Naesel kaksikud, päeva pärast käivad, lähevad ise ristijat otsima. Vanamees ristib, kingib neile noa: „Kui üks vend hädas, siis nuga roostes.“

Tõine vanamees kingib kaks hobust. Odum saab kuninga väimeheks ilma vägitükkideta. (Juudasest, pässamehest, tütarte päästmisest nne. ei ole juttu). Odum otsib venda, seda on kur’abaaba kulbiga löönud, kiviks, hobuse kännuks muutnud; teeb ta terveks jälle, kui Odum baaba „luud naha seest välja puistata“ lubab. Vennad lahkuvad, Dom juhtub Odumi poole, kui seda just kodus ei ole. Ühte nägu vennaga, magab venna naese juures, mõõk vahel hobuse jõhvi otsas. Läheb ära, saab vennaga kokku, kõneleb; vend tal hiuksist kinni, lööb vasta maad: mees saab kiviks, hobu kännuks. Odum näeb kodus, et vend ilma süüta, otsib ta üles; lööb pahema kannaga: saab surnud inimene; lööb paremaga: saab terve inimene. Dom võtab kuninga tõise tütre ära.