Meresaks ja karjus

Oli pime naene, tal palju kitsesid, vaja karjast. Läks ta otsima. Ku oli, ku olô ôs, tabas ta kuningapoja, tuli see talle kitsekarjatseks. Naene õpetab karjast: „Ära saa kitsesid meresaksa õunapuuaeda lase, mul ta selle eest silmad viis”.

Ajab karjane kitsed välja, otseteed meresaksa õunapuuaeda: „Sööge kitsekesed, jooge kitsekesed, siin kõike küllalt!”

Tuli meresaks kuue hobusega, kuus pääd otsas. Karjane poeb silla alla, puhub pilli. Kui sõitis meresaks üle silla: hobused tal põlvini maa sisse. Karjane ise tuleb silla alt välja. Meresaks küsima: „Kuidas sa kitsed minu õunapuuaeda tohtisid lasta!”

„Noh sina mul just see õige keelaja olid, anna kôhhtu kaiia; kui mees oled, katsume rammu!”

Kui katsusivad: karjane käänas meresaksa maha, võttis hinge välja, nii kui ei oleks sees olnudgi. Ise ajab kitsed koju – need andvad piima, et ei ole kohta, paika, kuhu paned.

Tõisel päeval karjane jälle ajab kitsed välja: „Minge kitsekesed meresaksa aeda, sööge, jooge, nii kui süda kutsub!”

Ise silla alla, puhub pilli. Tuleb saks üheksma hobusega, üheksa pääd otsas. Kui sai silla kohta: hobused põlvini maa sisse. Karjane välja. Saks karjatselt küsima: „Kust sa luba võtsid kitsed mu õunapuuaeda ajada?”

„Mul oma luba, pole mul su luba tarvis; aga tule rammu katsuma, kui sa mees oled!”

Kui ajasivad kokku, kui maandlesivad: karjane tappas meresaksa ära, võttis hinge välja seest. Siis ajas kitsed koju: kitsed andvad piima, et ei ole kohta, paika, kuhu paned.

Sai kolmas päev: karjane laseb kitsed jälle aeda, ise silla alla, puhub pilli. Tuleb saks kahetõistkümne hobusega, kakstõistkümmend pääd otsas. Kui sai silla pääle: hobused põlvini maa sees. Tuli karjane silla alt: „Tule rammu katsuma, kui sa mehepoega ei karda!”

Katsusivad, võitlesivad: võttis karjane saksal kuus pääd maha. Saks paluma: „Lase elada”! „Lasen – ütleb karjane – aga anna vananaese silmad siia!”

„Annan, annan pojukene”. Tõigi silmad välja, andis karjatse kätte. See veel küsis ilusasti ära, kuis silmad pähä panna, siis raius vana ära, puhastas sisikonnad välja.

Siis ajas kitsed koju, viis naese sauna, pani naesele silmad pähä: naene näeb, kas või veel paremini, kui enne seda. „Sina kedagi nüüd enam ära karda – ütleb karjane – aja kitsed kuhu aga tahad!”

Naesel rõõm suur, valmistas suured peod. Ja minagi s’ääl s’ei ja jei; a suuuhhe saa’ as, kôik iks üle huuli maha lät’s.