Emmujärw ja Wirtsjärw

Hilja aega pärast seda kui Vanaisa heldus inimeste sugu meie maale elama asutanud, neile maapinda viljakandvaks õnnistanud, metsad lindudega ja neljajalgsetega täitnud, olla tema ka ühe järve loonud, selge, külma ja karastava veega, kust rahvas igal ajal karastavat keelekastet võinud leida. Kõrgel järvekaldal kasvanud haljendavad tammeja pärnapuu metsad, metsade varjul õitsenud kaunid lilled ja puie ladvul vilistanud koidikul ja videvikul laululinnud, et üsna lust ja ilu igalt poolt inimeste südant rõõmuga pidanud täitma. Seesugust õnne olla V anaisa tahtmine lastele valmistanud.

Aga rahva õnnepõlvel polevat pikka iga olnud, sest inimesed läinud meeletuks, teinud, mis kuri süda neid käskinud ja läinud aegamööda hoopis hukka, nii et Vanaisa neist enam mingit häämeelt ei tunnud, vaid et kõrvad temal alati nende kurjust kuuldes ubisesid. Seal ütelnud Vanaisa ühel päeval: „Ma tahan ülekäte läinud lapsi nende kurjuse pärast karistada sellega, et karastava vee terve järvega nendelt võtan, milletõttu ehk janu piinamine neid parandab ja pikkamööda paremale teele juhatab. Ja vaata! ühel päeval tõusnud lõuna poolt must, ähvardav äikesepilv, tulnud lähemale kuni Emraujärve kohta, kuhu pilv otsekui puhkama jäänud ja oma serva samba kujul järve poole langetanud. Äkitselt hakanud järve vesi kihisedes järkjärgult kõrgemale kerkima, tõusnud kühmul nii kaua, kuni ta pilvesambaga kokku puutunud ja nii kadunud mõne silmapilgu pärast kõik vesi järvest, et piiska järele ei jäänud. Must äikesepilv sõudnud oma koormaga edasi ja kadunud õhtu «cli vaatajate silmist. Koht, kus järv enne seisnud, leitud tühi, ega olnud muud kui muda ja kõntsa konnadele sinna jäänud; ka selle kuivatanud mõne päeva pärast päikesekiired ja tuuleõhud.

Nüüd tõusnud rahval suur kisa ja kaebamine janu piinas, sest et nemad muud keelekastet kuskilt enam ei leidnud, kui seda, mis vihmavesi lõikudesse kokku valgutanud. Aegamööda täitnud vihmasagarad ja kevadised sulad ka endist Emmujärve aset kaldani, aga see oli pehme virtsavesi, mis täielikult janu ei kustutanud ega kehale karastust ei jõudnud anda. Rahvas annud järvele Võrtsjärv nimeks ja antud nimi on tänapäevani järvele jäänud. Endised ilusad kõrged kaldad haljendavate lehtpuumetsadega ja õitsevate lilledega on ammugi järve ümbert kadunud ja sood nende asemele tulnud, kus palju muud ei kasva kui mõned kidurad männid.

Kui hiljemini janu ülekäte läinud inimesi vähe parandanud ja nende hädakaebused ja palved iga päev kibedamalt Vanaisa kõrvu üles tõusnud, pehmendanud tema oma südant ja heitnud jälle armu nende pääle. Siiski ei antud neile endist järve enam tagasi, vaid Vanaisa laskis maa alla igasse paika kitsad urgasteed uuristada, valas endist Emmujärve vett sinna ja andis ühtlasi käsu voolata ja sinna-tänna maast üles kelkida, et inimesed oma janu võiksid kustu tada. Et maa-alused veesooned talvel üleliia külmaks ja suvel üleliia soojaks ei läheks, teinud Vanaisa selle seaduse, et kevadel külmakivi allikatesse pannakse, mis sügisel välja võetakse ja talveks jälle soojakivi tema asemele pannakse, misläbi allikad iial ei või külmetada, kui muud veeojad, jõed ja järved jääkatte alla lähevad.