Omast tütrest ja võerast tütrest

Ühel talu perenaesel oli oma tütar ja võeras tütar. Oma tütar oli laisk ja hooletu, võeras tütar aga usin ja virk. Aga nagu võerad emad ikka laste vasta on, nii oli seegi võeras ema: andis oma tütrele armu, võerale hirmu. Laskis oma tütre laiselda, võera tütre pani aga kõige raskemat tööd tegema.

Viimaks hakasivad külarahvas naist haugutama, et ta võerast tütart nii vaevab ja taga kiusab. Võeras ema sai vihaseks ja ütles, et ta võerale tütrele sugugi rohkem tööd peale ei ole pannud kui oma tütrele. Võerad vaadata alati võera tütre peale, aga tema tütart ei panna nad tähelegi. Pangu võerad edespidi paremini tähele, siis võida nad alati näha, et perenaese oma tütar just niisama rasket tööd teha kui võeras tütar.

Et külarahvas tõeste usuks perenaese oma tütre niisama tööd tegevat kui võera tütre, läks perenaene jõe äärde, raius jää sisse urga ja saatis siis nii hästi võera lapse kui oma tütre urga äärde jää peale lõnga kerima. Võera tütre pani ometi üsna urga äärde, oma tütre aga tüki maad eemale jää peale.

"Kerige nüüd siin jää peal!" ütles perenaene tuppa minnes. "Aga hoidke selle eest, et te kera vette ei lase kukuda. Kelle kera vette langeb, sell ei aita muu nõuu kui piab jõe põhja minema ja kera jõe põhjast ära tooma, ehk muidu peksan ma hooletumat tüdrukut nii kaua kui mu kätes jõudu. Selle peale ma ei vaata, kas ta minu tütar või võeras tütar on."

Nii ähvardas perenaene ära minnes. Teadis ise ometi väga hästi, et oma tütre kera vette ei või kukuda, sest et oma tütar veest kaugel istus. Kui kellegi lõnga kera vette kukub, siis võis see võera tütre lõnga kera olla, sest võeras tütar istus üsna vee ääres.

No natukese aega keris võeras tütar lõnga, keris, polnud viga ühtigi. Pea aga hakas kera suuremaks kasvama, libises näpu vahelt ära sulps vette ja kaduski vette. Lõng laks veelgi katki, võta välja, kudas võtad!

Võeras tütar soiguma ja kaebama! Aga mis see kõik enam aitab! Mis läinub, see läinud! Küll oli tüdrukul külma vee eest hirm, aga mine sisse, muud midagi. Võeras ema oli ju kange käsu annud ja et võeras ema ähvardusega nalja ei mõistnud, see oli selgeste küll teada.

No ei tüdrukul midagi muud kui sisse. Kartis esite küll, et ära upub. Vette karates käis tall küll kange külma värin peale, aga pea läks see mööda. Vaevalt oli ta veel alla kadunud, kui ta enam vett ei näinud, vaid imeilusa muru maa enese ees. Siiski lõnga kera näha kusagil. Selle asemel nägi aga ilusa mõisa enese ees.

Läks mõisa küsima, kas keegi ehk lõnga kera ei ole leidnud ja mõisa viinud. Talle tuli imekena naesterahvas vasta. See vaatas imestledes ta otsa ja küsis, mispärast tüdruk siia tulnud.

"Mispärast ma tulin? Võeras ema pani mu urga äärde lõnga kerima. Aga näe, kera kukus vette. Ei aidanud, pidin vette tulema kera otsima, sest võeras ema lubas mind nii kaua taguda kui ta kätes jõudu on, kui ma kera tagasi ei too. Ja ma tean vaga hästi: võeras ema ei oska nalja!"

"Kui lugu nii, siis pole viga!" vastas võeras ilus naesterahvas lahkeste. Küll me lõnga kera ülesse leiame. Aga kas sa ei taha täna päevaks minu juurde jääda? Täna on laupäev, tööd on palju ja mina olen üsna üksi kodu. Kas sa ei taha mind natuke aidata?"

"Küll ikka, kui aga võin," kostis tüdruk.

"Ole siis nii hea ja küüri meie tua põrandad puhtaks. Meil on see ikka viisiks, et laupäev põrandad puhtaks küüritakse."

Tüdruk hakas kohe tööle ja natukese aja pärast olivad põrandad nii puhtad, et nägu sisse paistis, nii läikisivad nad.

Läks selle peale ilusale neiule ütlema, et töö valmis. See tuli vaatama ja nägi, et põrandad nii puhtaks küüritud kui nad enne veel iialgi olnud. Tüdruk aga küsis uut tööd veel.

"Ära karda lapsuke, ei tööst puudust ole!" kostis ilus neiu. Inimeste elumaja on nüüd puhas; nüüd oleks aga ka veel lehma laut tarvis puhtaks teha. Lehma laudas on liig palju sõnikut, nii et lehmadel seal sugugi hea ei ole. Lehmade aset oleks hädaste tarvis parandada."

Tüdruk läks sedamaid lehma lauta. Ajas sõniku laudast välja ja loputas veega veel põranda ära. Viimaks võttis veel vett ja pesi lehmad üle ja üle puhtaks, nii et need üsna läikisivad.

Läks selle peale jälle uut tööd küsima.

"Puhka nüüd natuke!" kostis näkineiu ja läks lauta vaatama, kudas tüdruk oma töö teinud. Näeb: laut nii puhas nagu inimese elu tuba. Ja lehmad nii puhtad mis läikivad.

Näkineiu lehmadelt küsima: "No kudas tüdruk teil meelepärast?"

"Kudas ta meelepärast? Nii head tüdrukut pole me näinudki!" vastasivad lehmad.

Näkineiu läks tuppa tüdruku juurde tagasi. Ütles siis: "Täna ei ole mull enam mingisugust hädalist tööd. Nüüd võid aga koju tagasi minna, muidu saab võeras ema viimati kurjaks. Ja siin on ka sinu kadunud lõnga kera ja peale selle veel teine lisaks."

Tüdruk tänas ja hakas minema. Läks natuke maad edasi, kui äkiste vee peale tõusis. Jõudis vaevalt kerad veest välja tõsta, nii suured ja rasked olivad nad.

Võeras õde oli ammugi juba kodu. Rääkis emale rõõmuga, et õest lahti saanud, sest see hüpanud jõkke. Korraga kuulevad aga: koer hakab haukuma. Haugub: "kiuh, käuh, võeras tütar tuleb, kera kulda, teine hõbedat kaenlas."

Võeras ema oma tütrega välja vaatama. Ja näe: võeras tütar tuligi, kera kulda, teine hõbedat kaenlas.

Võeras ema kohe pärima, kust võeras tütar nii palju kulda, hõbedat saanud. Võeras tütar jutustas ära, kuda lugu olnud. Võera ema nõuu kohe peetud: tarvis hoolt kanda, et temagi tütar nii rikkaks saab.

Saatis tüdrukud jällegi urga äärde kedrama. Selle korra pani aga oma tütre urga äärde. See laskis meelega lõnga kera vette kukuda ja kargas siis karsumm jõkke lõnga kera asemel kulla kera ära tooma.

Võera ema tütar jõudis pea näkineiu juurde. Näkineiu kohe küsima: "Kust sa tuled ja mida sa tahad?"

"Tulin tööd otsima!" vastas võera ema tütar julgeste.

"Noh siis küüri meie põrandad puhtaks!" ütles näkineiu.

Võera ema tütar ei viitstnud sugusi küürima hakata. Viskas ainult vett põrandale ja läks siis näkineiu juurde uut tööd küsima.

Näkineiu vaatab: põrandad kõik päris sopased. Aga ei ütle tüdrukule midagi, vaid käseb tüdruku minna lehma lauta puhastama.

"Niisugust sopast tööd ei ole ma veel iialgi teinud ega haka nüüd ka mitte tegema!" sõnus tüdruk minnes iseeneses. Läks, andis lehmadele malgaga mööda külge ja kirus: "Ärge te raiped nii palju sõnikut tehke."

Tüdruk uueste uut tööd küsima. Näkineiu käskis tüdruku puhata ja läks ise vaatama, mida tüdruk laudas teinud. Näeb: laut sõnikut üsna täis alles. Näkineiu lehmadelt küsima: "Noh, kudas tüdruk teie meelepärast?"

"Ära räägi enam!" vastasivad lehmad. "Ära nihukest enam siia saada. Ei teinud laudas midagi muud kui tahtis meid kõiki surnuks peksta. Ei tea, kudas me veel hinge jäime. Kondid valutavad praegu veel hirmsaste!"

Näkineiu läks tuppa tagasi, ütles: "Pole mull see kord tööd enam anda ühtigi. Tule nüüd palka saama!"

Andis tüdrukule kaks kera kaasa. Minnes ütles aga veel tüdrukule: "Ära neid pool õe kerade juurde pane; see võiks kergeste kerad ära vahetada."

Võera ema tütar jooksis nüüd rutuga koju poole emale õnne näitama. Võeras ema kuuleb: koer haugub õues: "kiuh, käuh, võeras tütar tuleb, kera tuld, teine tõrva kaenlas!"

Võeras ema õue koera keelma: "Ära sa nii haugu! Haugu: oma tütar tuleb, kera kulda, teine hõbedat kaenlas!"

Juba oma tütar tuligi, kaks suurt kera kaenlas. Tütar läks emaga rehe alla kerasid vaatama. Pealt olivad kerad päris lõngakerad, aga kui nad neid lahti hakasivad võtma, kargas ühest tuld, teisest tõrva välja. Tuli ja tõrv sütitasivad ema ja tütre põlema ja nendega ühes ka terve maja. Kõik põles ära, ei jäänud midagi järele.

Võera tütre vara aga oli aidas ja jäi kõik terveks. Võera tütre lahkest meelest kuulis viimaks noor kuningaski ja tuli tütarlast vaatama. Et see väga ta meele pärast oli, siis kosis ta selle enesele prouaks. Nii sai siis vaesest põlatud võerast lapsest kuninga proua.