Domka ja Adamka

S’oo jutus ei jutus – saa jutus hummôn, pääle poole päivä; lämmind leiiba s’ööm, hapunt taaari jůům, tůůůri ütlem jutuse. E’l kuningas kuninga pääl, maa maa pääl, e’l täädä baabaga. Mees suri, naene jäi üksinda järele. Andis Jumal naesele kaks pojakest; ei olnud kedagi, kes lapsed oleks ristinud. Võttis naene pojad, läks teed mööda; läks, läks, juhtus talle vasta vana hall mehikene: „Tere, naene, kuhu sa lähed?”

„Lähen lapsi ristima.”

„Anna siia, ma ristin!”

Võttis, ristis ära poisid, ühe ristis Domkaks, tõise Adamkaks. Siis kinkis ühele hiiru hobuse ja tõisele hiiru hobuse. Sõitis koju ema poegadega.

Elasivad nad, kui kaua elasivad – suri ära ema. „Mis me teeme siin, veli – ütles Domka Adamkale – ei siin ole ilma, ei rahvast, sõidame ära kuhugi!”

Istusivad hobuste selga, sõitsivad ära. Sõitsivad, sõitsivad, saivad tee ahkmele; üks tee pööris hääd kätt, tõine pahemat kätt. Ütles üks vend tõisele: „Ei ole hää, et mõlemad ühte teed sõidame, tarvis, et üks sõidab ühte teed, tõine tõist.”

Ajasivad tulba maa sisse, löivad noa tulpa: „Kui üks meist tuleb vaatama ja leiab noa hiilgava – siis on tõine vend terve, kui leiab noa roostetanud, siis tõine on hädas.”

Ütlesivad, jätsivad jumalaga, sõitsivad ära, igaüks omale poole. Domka pööris hääd kätt, Adamka pahemat kätt. Sõitis ta, sai kuninga linna väravasse; väravad rauast, ei keegi pääse sisse. Adamka kolistas, kolistas: lasti sisse linna; otsis ta enesele kortri, elas sääl.

Elas ta, kui kaua elas, kas päeva, kas nädali või kuu, kuulis ta perenaeselt: „Meie kuningal pahad päevad, tarvis tal ära anda juuudale vanem tütar, mere äärde ära viia musta kätte; kes musta võidab, saab kuningatütre ja kolmandama osa riigist.”

„Kuna ta ära viiakse mere rannale?”

„Hommen viiakse, õhtast poolt!”

„Noh, ehk Jumal hoiab, tuleb mõni vägimees, päästab ära tüdruku!”

Tuli õhtu, kuningatütar viidi ära mere rannale kuuse alla; aga hoidma teda läheb päsa suuru saldan; see oli lubanud ära päästa. Adamka läheb luha äärde, kuhu ta oma hobuse lasknud, vilistab, hüüab: „Mu hiir hopôn, tule ků’ů miiitside luhte päält, meil om kulluzekene!”

Tuli hobune hüpeldes ta poole. Adamka hobusele sadul pääle ja mere rannale: „Tere, kuningatütar!”

„Tere, tere! kes Jumal sind siia tõi; mine koju, noormees, muida must sind ka murrab!”

„Pole viga, küll Jumal aitab! säh otsi nii kaua mu pääd, kuni tuleb.”

Otsis kuningatütar Adamka pääd; kui hakkas maa värisema, laene kerkima, tuli välja must, kolmepääga: „Tere, Adamka, hää et tulid, sinust tubli kõhutäie saan!”

„Söö sa tuld, tõrva, ära minu liha nõua!”

„Tule rammu katsuma!”

Hakkasivad taplema, taplesivad, taplesivad: Adamka löi musta puruks, tuhaks; tõukas suure kivi parema jala kannaga üles, viskas musta alla, lükkas kivi pääle jälle. Siis jättis kuningatütre jumalaga, hakkas koju poole sõitma. Päsamees oli kuuse otsa ära roninud, kui must tuli; sellele löi Adamka, kui ta mööda läks, jalga haava. Siis sõitis koju, laskis hobuse luha pääle lahti. –

Pässamees võtab kuningatütre, ähvardab: „Kui sa ei ütle, et ma su päästsin, siis tapan su sedamaid!” – viib ta koju, kiitleb kuninga vasta: „Siin sul tütre tagasi tõin, ära ta päästsin musta käest!”

Kuningal süda rõõmu täis, tehti suured peod, anti kõigele rahvale süüa ja juua kolm päeva.

Tuli mustalt käsk: „Too tõine tütar mere äärde kuuse alla, tahan ta ära süüa!”

Oli suur nutmine, haletsemine kõiges riigis; tuleb pässamees, lubab ära päästa kuningal tõisegi tütre. Viidi tõine tütar mere äärde, pandi pässamees vahiks; vaht läks ära kuuse otsa; istus sääl, vaatas, mis tuleb.

Adamka, kui kuulis, et tõine tütar viidud, läheb, hüüab oma hobuse ära luha päält, istub selga, sõidab mere äärde: „Tere, kuningatütar! mis siin mere ääres teed?”

„Tere, tere! mind toodi siia surma pääle; aga kust sa armakene tuled?”

„Ah ma nii teed kaudu tulin!”

„Mine ära, noormees, must sinu ka ära sööb, sul surm saab!”

„Pole viga, ega mehepoeg ei karda; säh, otsi mu pääd nii kaua, kui tuleb!”

Kuningatütar otsis tal pääd. Kui tõusis korraga suur tuul, painutas puude latvu, pani metsa kohisema, vesi käänas üles punase liivaga, tuli must, kuuepääga: „Tere, tere, Adamka, mis sa siia tulid? ma su ära söön!”

„Söö sa tuld, tõrva, ära mu liha nõua!”

„Tule rammu katsuma!”

Taplesivad, maadlesivad, must karjub: „Anna hingata!”

„Mis hingata! kui otsas oled, siis hingad!”

Must võtab rammu kokku, lööb Adamka põlvini maa sisse, Adamka lööb musta vööni. Taplesivad veel; Adamka võttis mustal hinge ära seest, tõukas suure kivi eest, heitis musta alla. Siis jättis kuningatütrega jumalaga; kui sõitis pässamehelt mööda, löi ära sellel parema kanna. Sõitis koju, päästis täku luha pääle lahti.

Pässamees jälle ähvardab kuningatütart: „Ütle, et mina su päästsin, muidu su tapan sedamaid!”

Tulivad koju, kuningas küsib: „Kes päästis mu tütre?”

„Mina ta päästsin!” – kostab pässamees. Kuningal hää meel, teeb pikad peod. Pässamees tahab varsti ära lasta laulatada, kuningas ütleb: „Anna aega veel paar päeva!”

Ei läinud kolme päevagi mööda, juba oli must akna all: „Anna ära oma viimne tütar!”

Pässamees jälle läheb päästma: päästis ta ka selle ära, siis võis valida, missuguse tütre tahab.

Adamka vilistas hobuse ära luhalt: „Noh, hobusekene, nüüd peame kahe rammuga võitlema, muidu võtab ära meid mõlemad!” – Istus pääle, sõitis mere rannale: „Tere, kuningatütar, mis sa siin teed?”

„Tere, tere! mind surma pääle toodi välja. Aga mine sa koju, muidu must sinu ka tapab!”

„Pole viga, saab näha, kes tõise tapab; vaatame, mis mees ta on! Säh, otsi mu pääd, nii kaua kui tuleb. Ja siin on naaskel, kui uinun magama, siis sellega pista kõrva, küll siis ärkan!”

Hakkas kuningatütar tal pääd otsima, Adamka jäi magama. Magas, juba tuli must merd mööda: vesi käänas üles punase liivaga, mets murdus maha kangest tuulest – ei kuningatütar jõudnud teda äratada, ei naaskliga raatsinud pista. Hakkas ta haledasti nutma; palav silmavesi voolas Adamkale kõrva: „Huh, kes mind veega põletab?”

„Ei armakene, see on mu silmavesi!”

Juba tõusis must merest üles, kahetõistkümnepääga: „Tere Adamka, sa mul ära söid kaks venda, ma su lõunaks ära söön!”

„Söö sa tuld, tõrva, ära Jumala loodud rahvast nõua!”

Hakkasivad taplema, must löi Adamka maa sisse põlvini. Adamka palub: „Anna hingata!”

„Ei anna!” – löi Adamka vööni. Adamka jälle: „Anna hingata; kuningad taplesivad, ka hingasivad!”

Andis must hingata. Adamka kargab hobuse juurde, hobusega tagasi, hakkab uuest, lööb musta kaelani ära maa sisse; must Adamka ka kaelani, lööb ära tal tsilisõrme otsast tüki. Võttis Adamka musta, löi ära maa sisse, ei kohtagi olnud näha enam; tõstis pahema kannaga kivi üles, viskas musta alla, parema kannaga tõukas kivi pääle jälle. Siis läheb kuningatütre juurde, see võtab rätiku kaelast, seob tal sõrme kinni, küsib: „Kust sa oled!”

„Küll sa omal ajal teada saad!”

„Vii ära mind mu isa juurde, muidu pässamees nõuab mind naeseks!”

„Ei või viia, sõida sa pässamehega; küll me juba veel kord kokku saame!”

Sõitis ära, kui sai pässamehelt mööda – see kükitas üleval kuuse ladvas – löi ära tal kõrva pääst. Sõitis koju, oli nii väsinud, ei jõudnud hobust luhale viia, jättis hobuse ettekotta, ise heitis tuppa magama – riided verega koos kõik.

Pässamees tütre juurde: „Kes sind päästis!”

„Jumal teab, kes see hää inimene oli!”

„Sina ütle, et ma su päästsin, muidu tapan!”

Viis pässamees kuningatütre koju: kuningal süda rõõmu täis, teeb suured, pikad peod. Juba pässamees tahab ära laulatada noorema tütrega. Tütar isa paluma: „Anna ükski päev veel aega neitsipõlve maitseda!”

Lubas isa ühe päeva oodata. Tütred lähevad riiki mööda käima, päästjat otsima. Käisivad kõik majad ära, käisivad, käisivad õhtuni, juba tuli hämarik, pime, ei leidnud kedagi. Tulivad koju, heitsivad magama.

Tõisel hommikul isa ütleb: „Noh tütar, nüüd laulatama pässamehega!”

Hakkasivad paluma kõik tütred: „Oh isa, anna veel üks päev aega tüdrukpõlve maitseda!”

Andis isa veel ühe päeva. Tütred otsivad, käivad päeva otsa, ei ole päästjat leida, ei kuskilt.

Kolmandamal päeval isa juba vara tuleb ajama: „Noh nüüd ruttu laulatama!”

Tütred paluma kõik: „Armas isa, anna veel aega, üks ainukene päev anna!”

Ei isa luba enam. Tütred kõik kolm põgenevad ära kodunt, käivad, otsivad kõige päeva riiki kaudu, tuustivad kõik kohad läbi, ei ühtigi. Tulevad koju poole, pääd norus; saivad linna agulisse, sääl vana lagunud onnikene; noorem palub: „Läheme siiagi vaatama, ehk on siin!”

Ei sõsarad tahtnud, kanad olivad ära rüvetanud kõik onni: „Ega ta siin ometi ole!”

Läks noorem sõsar sisse, kui tegi ukse vallale: hobune hirnus talle vasta. Nägivad hobuse, hakkasivad kõik kolm rõõmu pärast nutma. Nutsivad, nutsivad, astusivad tuppa vaatama: mees magab, riided verega ühes, väikesõrm rätikuga ära seotud. Hakkasivad teda äratama, ei jõudnud: nii kõva uni. Läksivad koju; isa vastas, südant täis, peksab: „Kuhu te jooksite, miks te põgenesite?”

„Sellepärast põgenesime: ei pässamees päästnud meid, meid päästis tõine!”

„Kes tõine see on ?”

„Läheme vaatama!” ütleb noorem – kellel mu rätik sõrme ümber, see meid päästis.”

Võttis kuningas ühes kõik kõrged sõaväe ülemad, kindralid ja ohvitserid, läksivad linna agulisse, astusivad kanarüvetatud onni. Imetlesivad hobust: ei nii ilust kellegil kõiges riigis. Astusivad tuppa: mees magab, verega kaetud, sõrm rätikuga kinni seotud. Hakati meest äratama; ei keegi jõua, nii kõva uni. Puhkesivad tütred nutma, kaebama; vesi jookseb mehele kõrva, mees ärkab: „Huh, kes mind veega põletab?”

„Ei see ole vesi, see meie silmapisarad!”

Viidi Adamka kuninga lossi, tehti suured peod, kuningas ajab Adamkat laulatama noorema tütrega. „Ei ole häda – kostab Adamka – ennemini tarvis kolm korda kuulutada.”

Kolm päeva peeti pidusi, siis laulatati ära. Aga pässamees, hatapoig, pandi hobuse hända, lasti lahti.

Elasivad, elasivad, küsis kuningas Adamkalt: „Kust sa oled; on sul vanemaid, venda, sõsart?”

„Ei mul ole isa, ei ole ema, ega sõsart, aga vend mul on; ei tea, kus ilmas ta nüüd on!”

„Otsime kirjaga, saadame käskjala järele!”

„Ei teda keegi muu ei leia, kui mina üksinda.”

Elas, kui kaua elas, Adamka astub sadulasse: „Vaja venda minna otsima!”

Sõitis, sõitis, lendas talle kotkas vasta, hakkas teda lööma, peksis teda, peksis hobust, löi mõlemad maha; löi Adamka ära kiviks, hobuse kännuks.

Domka oli ära käinud poole maailma – kes seda kõik jõuab ära kõneleda! –tuli viimati tulba juurde tagasi, vaatama, kuidas vennal käsi käib. Kiskus noa välja – nuga roostetanud üleni. „Oh vend, vend, ei enam sind ole ilma pääl!”

Sõitis edasi; sõitis ta, kui kaua sõitis, sai sellesama kuninga lossi, kus Adamka oli olnud. Siin kõik talle suure rõõmuga vasta, mõtlevad Adamka olevat – nad olivad vennaga nii ühte nägu – söivad, jõivad... Domka näeb, et teda vennaks peetakse. Õhtul vennanaene kutsub teda magama, mõtleb oma mehe olevat. Domka läheb, heidab voodi, tõmbab hiuksekarva pääst, võtab mõõga, seob hiukse otsa, ise ütleb: „Vaata naene, kui ma täna öösel panen käe su pääle, siis tapku mõõk minu, paned sina käe mu pääle, tapku ta sinu!”

Oli ütelnud, heitsivad mõlemad magama, üks seina poole, tõine ääre pääle, kaugel tõinetõisest. Hakkab naene küsima: „Kaugele sa eila sõitsid?”

Domka ei vasta sõnagi, mõtleb paljalt: „Ah ta eila sõitis, eila suri ka!”

„Miks sa ühtigi ei kõnele, mees?”

„Maga, maga, naene, väsinud olen.”

Hommikul Domka sõidab minema: „Ehk leian veel venna, ehk võin ta päästa!”

Sõidab, näeb: tee ääres kivi, kivi kõrval kand. Domka mõtleb: „See ehk mu vend!” – läheb, toob krungitsapoja tamme otsast maha, hakkab teda vaevama. Tuli vana krungits: „Mis sa vaevad mu poega?”

„Vaata, mis ma tahan, too mulle elavat vett ja surnud vett, siis lasen su poja lahti.”

„Millega ma toon?”

„Mul on pudel, selle köidan sulle tiibade külge, sellega too.”

Köitis ta krungitsale pudeli tiibade alla, krungits tõusis lendu, lendas üle tulise mere, sai mere saarele; sääl ühe katla sees elav vesi, töises surnud vesi. Tõi krungits vett, andis Domkale. Domka võidis kivi, võidis kandu surnud veega: sai neist surnud hobune, surnud inimene; võidis neid elava veega: ärkasivad mõlemad ülesse. Adamka hüüab: „Oeh, kui kaua magasin!”

„Ei vend, ei sa ole maganud, sa olid surnud!”

Vendadel hää meel, et mõlemad terved ja prisked, sõitsivad kuninga poole. Sõitvad, sõitvad, ütleb Domka Adamka kohta: „Ma juba kuninga lossis olin, su naesega magasin.”

Kui sai sõna suust, Adamka võtab mõõga, lööb vennal pää ära otsast. Ise sõidab koju, võetakse vasta suure rõõmuga; söi ja jõi, läks magama naesega. Küsis naene: „Isakene, miks sa eila ööse nii magasid?”

„Kuidas nii?”

„Noh, mõõga võtsid, hiuksekarvaotsa rippuma panid, ütlesid: „Kes tõist kiputab, selle mõõk surmab!”

Mees lööb mõtlema: ,Oh ma vaene, mis ma teinud; venna ilma süüta ära tapsin; ta kättki ei ole külge pannud!”

Tõusis hommikul ülesse, nuttis, nuttis. Kuninga pere ka hakkab nutma: „Mis sind vaevab, miks sa nutad?”

„Venna tapsin ilma süüta, lähen venda otsima, ehk saab veel abi!”

Läheb ta venda otsima, leiab ta sellesama koha päält, kuhu ta tema tappis, võtab krungitsapoja, hakkab seda vaevama. Lendab vana krungits mehe juurde: „Mis kurja ma sulle tegin, et mu last piinad?”

„Ei kurja ühtigi; too mulle elavat vett ja surnud vett, siis lasen su poja lahti.”

„Aga kuidas ma toon?”

„Ma sulle pudeli seon tiibade alla, sellega tood.”

Sidus ta pudeli linnule tiibade alla, see lendu, lendab üle tulise mere; täitis mere saarel pudeli elava ja surnud veega, tuleb tagasi jälle. Adamka võiab ära venna surnud veega: kasvas talle pää külge, võiab veel elava veega: mees hinges, hõõrub silmi: „Voi, kui kaua magasin!”

„Ei sa pole maganud vend, ma su tapsin ilma süüta.”

Sõitsivad nad kuninga lossi, näevad kõik: kaks ühesugust tulevad, ei saa vahet vahele, ei kuningaski tunne ühest ära, kumb oma, kumb võõras.

Peeti suured peod kolm päeva, et vennad mõlemad terved, mõlemad ilma veata kodus jälle. Siis võttis Domka kuninga keskmise tütre ära, laulatati ära. Andis kuningas väimeestele ära kõik oma toreda lossi; sääl nad elavad, elavad tänagi veel.