Domka ja Adamka

Kaksikud, vana mees ristib ära; saavad suureks, vana annab kummagile mõõga ja hobuse, mõlemile kokku käterätiku ja noa. „Kui üks vend hädas, siis käterätikust jookseb verd, nuga roostetanud.“

Domka päästab kuningatütre meresaksalt, saab enesele naeseks. Kuninga õunaaiast sööb lind õunad ära. Domka ajab hobusega linnu järele, nõid muudab nad kiviks ja kännuks. Adamka tuleb sellesama kuninga juurde, peetakse vennaks, ajab linnule järele, võidab nõia. Nõid viib ta omas seljas sinna, kus elav ja surnud vesi kahes kaevus. Teeb varesega proovi: surnud vesi ühendab varese tükid, elav vesi ajab hinge. Äratab venna, see tapab ta, kui kuuleb, et vend ta naesega maganud. Domka kuuleb naeselt, et vend süüta, läheb tagasi, äratab venna elule.