Kuningatütarte päästjad

Elas isand emandaga, ei neil olnud ühtegi last, ei poega, ei tütart. Läks emand ar’bile, läks targalt küsima, miks neil lapsi ei ole. Läks, puutus talle vasta vana mees, küsib: „Kuhu lähed?“

„Lähen, Jumal ei anna lapsi, lähen küsima targalt.“

Ütles vana: „Vaata, astuge püüdma kalu järvest; kui palju te püüate, ärge kellegile andke; puhastage ära, sööge üksinda!“

Tuli naene koju, ütles isale: „Kalu tarvis püüda, läki järvele!“

Läksivad järvele, püüdsivad, kui palju püüdsivad, saivad kolm kalakest. Tõivad nad kalad koju, ei viitsi ise rappida, andsivad ära perenaesele keeta. Perenaene keedab, keedab, kalad lähevad keema, tõusis vaht paja pääle; perenaene võtab kulbiga, heidab maha; sääl oli hatakene, see lakkus ära. Perenaene võtab jälle kulbiga, maitseb, kas soola küllalt; viib leeme tuppa, annab emandale, isandale. Sai üle aasta kõigil kolmel pojad: sai hatal, sai perenaesel, sai emandal ka. Hata poeg oli kõige kõvem: hatt oli vahu ära lakkunud.

Elasivad poisid, kui kaua elasivad, kasvasivad suuremaks, ütles hatapoeg: „Läki vennad kuhugi ilma, mis me kodus teeme!“

Läksivad vennad kodunt ära, läksivad teed mööda, saivad sepa juurde. Hatapoeg saeb omale raudvitsa, viiepuudase, heidab ülesse; vits oli päeva ära; kui langes maha, pistab sõrme alla – vits katki. Saagis uue, kümnepuudase, heitis üles, vits kaks päeva ära, langes maha, ei murdunud sõrme pääl, aga paindus kõveraks. „Ei see veel hää ole!“

Saagis kolmandama, viietõistkümnepuudase, heitis üles; see, kui tuli ülevalt kolme päeva pärast, ei lõnkunud, ei vibanudgi. „See mulle hää!“

Läksivad vennad, sai neile säng vasta: padjad, vaibad sees kõik, muudkui heida pikali. Vennad väsinud, tahavad magama panna; hatapoeg ka väsinud, aga teab, et säng ei ole säng, on mustabaaba; võtab, lööb korra oma viietõistkümnepuudasega: veri purtskab sängist välja, säng ise maa sisse.

Lähevad, lähevad, päev palav, tahaksivad juua. Oligi kaev tee ääres. Vennad juba raketel, tahavad juua. „Ärge jooge vennad, mustabaaba on kaevus.“

Kui löi oma vitsaga: verd purtskab vasta, kaev kaob ära maa sisse.

Lähevad, lähevad, mustabaaba jälle tee pääl ees: laiutas ära suu, tõine huul maa pääl, tõine puutus pilvedesse. Hatapoeg hüüab: „Noh vennad, nüüd muud kui ruttu läbi!“

Jooksivad kõik läbi suure rutuga; nii kaua, kui baaba suud kinni pitsitas, olivad juba väljas.

Läksivad, saivad mere äärde, leidsivad sepapaja, raudsepp elab sees. Jäivad raudsepa juurde kodapoolseks.

Elasivad, elasivad, raudsepp tuleb kuninga linnast, teab jutustada: „Hommen viiakse kuningatütar mere äärde, surma pääle, mustale ära süüa.“

Hatapoeg ütleb: „Sa emandapoeg, mine hoia ta ära!“

Ei emandapoeg läinud, magab.

Läks hatapoeg ise, saab kuningatütre juurde: „Tere, tere, kas tervis kõva? „Ei kõva ühtigi, toodi mind surma pääle. Tuleb varsi kolmepääga, mine ära, ta sinugi sööb?“ „Olgu, ma jään, vaatan, kuidas ta sind sööb!“ Kui tuli must, lendas merd mööda, punane liiv kees põhjast üles: „Tere, tere hatapoeg, kes sind siia tõi? üheks kõhutäieks sinust just saab.“

„Ära sa söö elavat ilma, söö kivisid, kandusid!“

„Tule taplema!“

Taplesivad, taplesivad, hingasivad. Hatapoeg võttis sõrmuse sõrmest, heitis paja pääle, et vennad appi tuleksivad: pajal katus ära, ei vennad kuule. Must oli neile une pääle pannud. Hakkasivad uut jooni, hatapoeg löi kurja maha, jättis kuningatütrega jumalaga, läks koju. „Miks te, vennad, appi ei tulnud?“

„Meie midagi ei kuulnud!“

„Kuis ei, katus pajal maas?“

Sai tõine öö; viidi kuningal tõine tütar mere rannale surma pääle. Ütles hatapoeg: „Noh, perenaesepoeg, astu sa nüüd välja, hoia ära kuningatütar!“

Perenaesepoeg läks, istus, istus, tuli tagasi, pani magama.

Hatapoeg jälle kuningatütart kaitsema: „Tere, tere kuningatütar!“

„Tere, tere armakene; mine ära, must tuleb, sööb sinu ka!“

„Ei ühtigi, ma vaatan, kuidas ta sind sööb!“

Tuli must, punane liiv kees üles mere põhjast: „Tere, tere hatapoeg, sinust mul hää suutäis saab.“

Hakkasivad taplema, taplesivad, hingasivad; hatapoeg heitis mütsiga paja pihta, et vennad appi tuleksivad: pajal lagi maha; ei vennad kuulnud, ei tulnud. Must oli neile une pääle pannud. Taplesivad jälle; hatapoeg löi musta ära surnuks.

Tuli koju: „Miks te, vennad, mind ei aitanud, mul surm oli suu ääres?“

„Meie midagi ei kuulnud!“

„Kuis ei kuulnud, lagi maas, vaadake?“

Tuli kolmas õhtu, viidi kuninga noorem tütar. Nüüd ju hatapojal oma minek. Palub vendi: „Tulge mulle appi; kui te ei tule, saab mulle surm, saab teile ka; nüüd tuleb üheksmapääga, seda ma üksinda lüüa ei jõua!“

Läks hatapoeg mere äärde: „Tere, tere kuningatütar!“

„Tere armakene, rutta koju, muidu surma saad!“

„Pole viga, küll näeme!“

Kui tuli hupadi! hapadi! vesi mulises, liiv keerles üles mere põhjast, mets murdus maha tuulega – tuli üheksmapääga: „Tere hatapoeg! kes sind siia tõi? sa mul vennad tapsid, sinust mul magus suutäis saab!“

Hakkasivad taplema. Löödi hatapoeg maa sisse vööni, must põlvini. Taplesivad, hatapoeg tahab hingata. „Mis hingata, küll saad hingata, kui otsas oled!“

Taplesivad jälle, hatapoeg löödi maa sisse kaenlani, must vööni. „Anna hingata – hüüab hatapoeg – kuningad taplesivad, ka hingasivad!“

Hingasivad. Hatapoeg võtab saapa jalast, heidab sellega paja poole: paja ümber, ei vennad tulnud. Kas nad kuulsivad, kas ei kuulnud – aga abi ei tulnud. Hingasivad, hakkasivad uuest, löi ära hatapoeg musta surnuks.

Läks koju: „Miks te ei tulnud vennad? Mul raske oli. Läki vaatama, mis ma tegin!“

Läksivad mere äärde: must maas. „Me siia jääda ei või, vennad, mustabaaba meile järele ajab, põgeneme ära kuninga lossi.“

Põgenesivad, põgenesivad, sai teel mustabaaba neile järele. Nemad raudsepa juurde sisse. Raudsepal pihid tules; kui tuli baaba: uks eest kinni. „Anna mehed siia!“ karjub baaba. „Annan, annan, ära nii rõkka! Pista keel aknast sisse, panen keele pääle, siis nilpa ära.“

Baaba pistab keele aknast sisse, sepp napsab tuliste pihtidega otsast kinni, keeras ära keele suust. Baaba pühkis kui tuul minema, ei sest ajast enam tagasi tulnud.

Läksivad vennad kuninga lossi, peeti päästjale suured peod, anti talle noorem tütar naeseks. Vennad küll teda ei avitanud, aga ta neid armastas, andis neile vanemad sõsarad. Hakkasivad elama, elavad nüüdgi veel.