Põgenenud kuningapoeg

Kuningal oli poeg; ta pidas teda kõvasti kinni kümne luku taga. Poeg oli kôhumees, põgenes ära. Sai metsa, leidis majakese, vana mehe maja sees. Jääb vanamehe juurde elama. See annab talle süüa, annab juua, mis aga süda kutsub, õpetab talle kõiksuguseid asju. Kord läheb vana kodunt ära, ütleb poisile: „Igasse kohta võid minna, ära aga sinna mine, kus uks niinega kinni on!”

Poiss läheb ometi, päästab niine vallale, astub tuppa, näeb: ühes nurgas hobune, hobusel liha ees; tõises nurgas lõvi, lõvil heinad ees. „Mis temp see on, hobusel liha, lõvil heinad ees?”

Poiss vahetab söögi ümber, paneb heinad hobuse ette, liha lõvi ette. Äkitselt on vanamees ka kodus, tõreleb, miks poiss ometi vaatama läinud üle tema keelu.

Elavad edasi. Mõne aja pärast vanamees läheb jälle kodunt ära, keelab sinna tuppa minemast, mis niinega kinni. Poiss ei kuule sõna, läheb ometi. Hobune temalt küsima: „Kas tahad minuga ära sõita?”

Poiss vasta: „Miks ei!”

„Siis võta mu ninast kinni!”

Poiss võtab, hobune raputab kord: poiss tõises nurgas pikali. „Mine joo pudelist, mis sääl seina pääl, pool vett ära ja siis katsu uuesti!”

Kuningapoeg joob poole vett ära, siis rapsab jälle hobuse ninast kinni; hobune raputab: poiss kesk tuba pikali. „Mine joo kõik vesi ära”. Poiss joob vee ära, hobuse ninast kinni, hobune raputab, raputab: ei jõua lahti raputada. Hobune õpetab veel: „Võta säält see hari ja tahk ja pista tasku; siis võta seina päält sadul”. Poiss paneb sadula hobusele pääle, ise selga ja minema. „Kuhu sa tahad, sinna ma sõidan – ütleb hobune – tahad sa pilve, sõidan pilve, tahad maha, sõidan maha!”

Sõitvad pilve; sõitvad, sõitvad: juba vana neil järel, suu ammuli, tahab ära neelda. Hobune õpetab: „Viska hari maha!”

Poiss viskab: sai môts, sai mägi, kust ei üle, ümmbre.

Vana kitkub, katkub, tuleb läbi, ajab uuesti järele, suu ammuli, tahab ära neelda. Hobune õpetab: „Viska tahk maha!”

Poiss viskab: kivimägi ees, kust ei üle, ümber. Vana kaabib, kaevab, pääseb läbi, ajab jälle taga.

Saivad nad tulise jõe pääle. Hobune õpetab: „Löö parema siiluga ette!”

Poiss lööb parema siiluga ette: sai sild; vana ka silla pääle. „Löö pahema siiluga tagasi!”

Poiss lööb pahema siiluga tagasi: sild katki; vana jõkke ja põles, mis põlesgi.

Kuningapoeg sõidab hobusega võõra kuninga juurde, laseb hobuse heinaluha pääle, ise teeb omale aiakese kuningakoja ligidale – oli vana käest õppinud – kuld- ja hõbeõunad sees; ehitab väikese majakeze aida ja elab. Tuleb kuninga noorem tütar ka ilusat aida vaatama, käib ka aednikku ta majakeses vaatlemas.

Tulevad kolmele kuningatütrele kolm kosilast. Kuningas ütleb: „Kua tütär and ezimeze tsääragu kuningapojale, saa môrsiast”. Vanemad kaks andvad tsääragu’ oma kosilastele: viiakse ära; noorem tütar annab oma tsääragu aednikule. Kosilasel süda täis, et niisugune mees tema tsääragu saab: ajab koju, tuleb suure sõaväega tagasi. Noorem tütar aednikule häda kaebama, tahab lasta laulatada. Ei aednik veel taha, toob oma hobuse luhalt, istub selga, lööb kosilase sõaväe pihuks, põrmuks ja kaob jälle oma majakesesse ära. Ei keegi tea, kes ta on, kus ta on.

Kuningas teeb suured peod, kutsub tütre kosilase ka, noorem tütar toob aga oma aedniku peole. Kosilane näeb, et niisugune mees ka peole tuuakse: süda viha täis, ajab koju, kogub uue sõaväe ja kuninga kallale. Noorem tütar läheb jälle häda aednikule kaebama, see ütleb: „Pole viga,”

toob oma hobuse luhalt, istub selga ja lööb kosilase sõaväe jälle pihuks, põrmuks.

Kosilane läheb uut abi tooma. Oli sääl kõrge, kõrge mägi; mäe sees üheksma ukse taga hobune, vana mees seljas. Toovad hobuse välja; kui see hirnus, siis puude lehed pudenesivad, siis akna ruudud eest langesivad.

Noorem tütar jälle aednikule häda kaebama. Aednik toob hobuse luhalt, istub selga, sõidab vana vasta: hobune põlvest saadik maa sisse. „Nüüd on asi raske, nüüd – keda Jumal avitab!”

Sõitvad, sõitvad vanaga, ikka ümber mäe. Vana raiub aednikule mõõgaga käe veriseks. Aednik tahaks hinge tagasi tõmmata, ei vana lase; taplevad, hingavad siis. Aednik sõidab aga kuninga juurde õnnistust paluma. Kuningas õnnistab teda, võtab siis kaelast rätiku, tõmbab pooleks, seob tõise poolega haava kinni, tõise poole kaela ümber tagasi. Aednik sõidab jälle vana vastu ja tapab ta ära; kosilase laseb ta kivitulba sisse kinni müürida.

Aednik tuleb oma aeda jälle tagasi ja paneb magama; magab kakstõistkümmend päeva. Noorem tütar tuleb jälle teda vaatama, näeb verd, mis haavast jooksnud. Hüüab, kutsub kõik appi. Vana kuningas tuleb ka vaatama, näeb oma rätiku nooremehe käe ümber. „See on ju meie päästja, hoidja!”

Tahab ta silmapilk üles lossi lasta viia. Ei keegi’ suuda tõsta, nii raske. Pannakse vahid juurde. Noormees magab, magab, kahetõistkümne päeva pärast ärkab: terve, kui purikas.

Kuningalossis jälle suured peod. Viiakse noormees ka peole. Aga hobune ütleb kuningapojale: „Ära sa esimest seemet joo, mis sulle pakutakse!”

Kuningapoeg unustab, mis hobune ütelnud, paneb suu äärde, tahab juua. Hobune hirnub: klaas maha ja katki, mis kildudeks. Hobune annab nüüd nõuu: toogu kuningas vett, kuningajimänd rätiku ja pesku ja kuivatagu mul ja kuningapojal suu ära. Toodi vett, pesti: äkitselt on hobune kadunud ja tõine kuningapoeg ta asemel, oma vend, kes kaua aja eest ära kadunud. Rõõm suur, uued peod! Pillid hürgavad, pasunad puhuvad! Süüa, juua nii palju, kui süda kutsub! Ma ka s’ääl s’ei ja jei, suuuhhe saa’ as, kôik iks üle huuli maha lät’s.