Herrne-hüämees, tammekääändjä ja mäekapataja

Elas mees naesega, olivad ilma lasteta. Elasivad, kui kaua elasivad: mees suri ära, naene jäi üksinda järele. Hakkas ta nutma, haledasti nutma, sadas silmavesi maha; silmaveest kasvas hernes, hernel üks kaun, kaunas üks ainukene hernekene. Nii kaua, kui naene magas, hernes oli juba valmis kasvanud.

Naene söi herne ära: sai talle sest poeg üle üheksma kuu. Poeg sündis, ütles emale: „Liig vara sa mind ära kitkusid, oleksid sa mind veel vähe kauem kauna jätnud, oleksin palju tugevam kasvanud!” Poeg kasvas, kasvas iga tunni, kasvas iga minutiga. Mis tal kodus teha, seina ääri kaudu vedeleda! Tarvis ära minna ilma, maad mööda, tööd tegema, vaeva nägema.

Läks poiss raudsepale, saagis enesele viiepuudase raudkepi. Astus välja ukse ette, viskas kepi üles: kepp oli päeva ja öö ära, siis sadas tagasi; poiss pistis väikese-sõrme alla: kepp murdus katki. „Ei see mulle kepiks kõlba, saen uue”.

Saagis poiss kümnepuudase, heitis üles: kepp oli ära kaks ööd, kaks päeva, siis sadas tagasi; poiss pistab väikese-sõrme alla: kepp paindus, ei murdunud. „See juba vähe parem, aga vaja mulle veel paremat”.

Saagis poiss viietõistkümnepuudase kepi, heitis üles: oli ära kolm ööd, kolm päeva, siis tuli tagasi: poiss pistab väikese-sõrme alla: kepp ei paindugi. „See on auus riist, see mulle aitab”. Poiss viskab kepi maja nõjale: maja kukub ümber.

Jättis poiss emaga jumalaga, võttis kepi ühes, läks ära laia maailma. Läks, läks, nägi: mees käänab tammesid maa seest välja. „Tere tere tammekääändjä´”. „Tere, tere hernehüämees! "

„Läheme ühes maailma kaudu käima!„

„Läheme!” Võtsivad vennaks ükstõise, läksivad ühes edasi.

Läksivad, nägivad mäekapataja, mäehiitja. „Mis leiba sulle sest saab, et mägesid koha päält ära ajad, tule parem ühes meiega!„

„Mis teha, ei keegi muidu süüa anna!” Tuli mäeheitja ka nendega ühes.

Saivad nad kolm ühte, kuulsivad ükstõist, kui vend venda. Läksivad minema, saivad ezändä poole, palusivad: „Anna meile tööd!„

„Mis tööd te mõistate?„

„Mõistame metsa raiuda, mägesid tasuda!„

„Mis töö teil maksab?„

„Mis ta maksab, anna meile seljatäis jahu, nii palju, kui ära jõuame kanda!„

„Hää küll, annan”.

Pandi nad mägesid tasuma. Läksivad nad nurmele, hakkasivad köisi pöörma, liivast köisi, pöörsivad suure hulga valmis, siis kui läksivad mäe kallale, kui heitsivad köie ümber, panivad jala taha – tõmbasivad korra: ikka mägi maha ja maha. Lammutasivad mäed ühe päevaga ära kõik.

Tulivad koju: „Noh isand, töö on tehtud, maksa palk välja!„

„Kas ära juba tasusite mäed?„

„Ära.” Isand vaatab järele: töö auusasti tehtud, mitte küngast enam kuskil pool, sile põld kõik. „Noh võtke, mis lubasin.„

„Kuhu me mahutame kõik”?” Ega neil nõuust puudust ole! Seadsivad köitest koti; üks pani kõik jahud oma selga, seda vähegi veel; tõine võttis terad – ei sestki veel abi; kolmas viis ära kõik lehmakarja. Võtsivad selga kõik, läksivad ära, minema.

Läksivad, läksivad, saivad suurde metsa. „Noh meil on omad loomad, oma seeme, leib, seame maja üles, kääname kännud maha, hakkame elama; saame järje pääle, sõidame kosja ka!” Käisivad ära hää tüki maad, kiskusivad puud välja kõige juurtega, kündsivad, külvasivad rukki, otre – elasivad kui mehed.

Elasivad, kui kaua elasivad, hakkas mustabaaba. mehi vaevama; söi ära leeme, söi küpsise, ei jätnud meestele ühtigi. Söi korra, söi tõise, kolmandama; mehed panevad mäeheitja vahiks: „Vaata järele, kes meil leeme ära varastab!” Mäeheitja keedab, ootab: tuleb mustabaaba leeme kallale. Mäeheitja küsib: „Kes on toas?„

„Mustabaaba vasta: „Mea om keet, mea om küdzät, see mu suuhn!” Mäeheitja läheb keelama: „Ei sa saa!” Kui läks, mustabaaba sülgas talle silmi; nii kaua, kui mees sülge silmist hõõrus, oli kõik juba ära koristatud. Ei olnud roa piiska järel.

Pandi tõisel päeval tammekäändja vahiks; tõised kaks läksivad kündma. Ei sellel paremat lugu ühtigi; mustabaaba sülgab talle silmad täis; niikaua, kui ta neid nühib, on söök läinud.

Tuli kolmas päev, asus hernemees vahti oma viietõistkümnepuudase raudpoomiga. Siis asi läks tõiseks. Kui mustabaaba tegi suu lahti, kui tahtis sülgada: juba sai kepiga mööda huuli. Siis võeti karvust kinni, kepiga laoti mööda külgi, mööda külgi, mööda selga, kepp aga tantsis hernemehe käes ja mustabaaba selja pääl. Baaba hakkas tõusma, hakkas venima, kasvas kõrgemaks kui pilved; hernemees lahti ei lasknud, muudkui lõikas pihta; baaba alanes jälle niisama suureks, kui oli. Viis hernemees baaba tamme juurde, sidus kinni tamme külge, ise heitis magama, suurt väsimust puhkama.

Tulivad tõised koju: „Noh veli, kas ära hoidsid?„

„Ära jah!„

„Kus on? näita meilegi!„

„Läheme vaatama!” Läksivad vaatama, võta näpust! – baaba ära kõige tammega, oli ära karganud tuuude illma.

„Läki otsima, toome ta välja!” Läksivad otsima, salvad suure augu kaldale. Ütles hernemees tammekäändja kohta: „Mine sa alla, ma su köit pidi lasen”; – ei tammekäändja tohtinud. Mäeheitjal niisama vähe julgust; ei kumbgi usalda alla minna. Hernemees istub ise köie pääle, ütleb: „Kui ma liigutan, siis tõmbage välja!” Läks alla hernemees, läheb, näeb: baaba magab. Tema baabale jalaga kukla. Astub mööda mees, viis pääd otsas: „Ah, või sina siin, ma su söön, miks sa mu ema peksid, vaeseomaks lõhkusid?” Hakkasivad maandlema; peksis hernemees ära viiepäälise, kolkis tõise üsna pehmeks, andis emale ka veel oma jao. – Siis läks vaatama, mida nägu see ilm. Läheb, näeb: istub neitsi, kujub sukki. „Oh armakene, kust sa siia said; põgene ruttu, siin on musti palju, need sinu söövad!„

„Pole viga, vaadaku, et mina neid ei söö!” Võttis neitsi ühes, liigutas köit, tõmmati mõlemad välja ülesilma. Neitsi sai tammekäändjale naeseks.

Hernemees läheb tagasi jälle allailma. Mustabaaba magab, saab muidugi jälle jalakannaga küljekontide vahele. Tuli vasta kümnepääline: „Tere hernehüämees, sa mul ema ära peksid, venna ka, ma su leivakõrvaseks söön ära.„

„Või ära, anna enne rammu katsuda, siis sööd!” Taplesivad, taplesivad, must hakkab paluma: „Anna hingata, kuningad taplevad, ka hingavad!” Hingasivad. hakkasivad uuesti: löi hernemees musta ära. Läks edasi tubadesse, leidis tõise neitsi; see veel ilusam, kui esimene. „Kust sa siia said, noormees, siin ei ole muid, kui musti!„

„Ma ise siia tulin.„

„Siin on veel üks viietõistkümnepääga!„

„Pole sest, küll me selle ka paika paneme!” Võttis neitsi, viis köie juurde, liigutas: tõmmati mõlemad üles. Sai üles, andis neitsi mäeheitjale naeseks.

„Ma lähen kolmandamat korda alla, ehk leian eneselegi. „ Lasti sisse kolmandamat korda. Baaba magab, sai jalaga luude vahele. Läks hernemees üle kolmandama läve, tuli vasta viietõistkümnepääline: „Tere hernemees, hää et tulid, sa koerapoeg ema mul ära peksid, kaks venda ka, küll ma sinu paika panen!„

„Ära tühja kähita, ega sa isegi ilma jää!” Läksivad kokku. taplesivad, taplesivad: hernemees löi musta maa sisse vööst saadik, löi viis pääd ka ära otsast. Must võttis, löi hernemehe maa sisse kaenlast saadik. „Anna hingata!” palus hernemees. Hingasivad mõlemad. Tõmbas hernemees taskust pudeliga kõva-vett, võttis tubli seeme. „Mida sa jõid, hernemees?” pärib must. „Pole ühtigi, on suutäis viina.„

„Anna mulle ka!„

„Annan” – ise võttis tõisest taskust nõrrka-vett, andis mustale, see kulistas tubli lonksu alla. Taplesivad veel, hernemehel pool rammu juures, mustal pool maas: löi ära hernemees musta.

Läks otsima: leidis kolmandama neitsi, see õitsemist õitsesgi. „Mine ära noormees, ei siin ole kuud, ei päeva, must su siin tapab!„

„Aega minna, aega olla, aga kes teie olete?„

„Me oleme kuningatütred, must meid ära varastas. Me jääme ikka nooreks, ilusaks. saja aasta pärast saame ühte; aga kuidas sa siia tuled?„

„Ma ise tulin, ei mind keegi pole toonud. Ma nad siin kõik juba läbi võtsin, kes aga vasta juhtus, viie-, kümne-, viietõistkümnepäälise; ega ma emagi ei unustanud; – kas siin veel kedagi on seda liiki?„

„Ei, nüüd tühi kõik.”

Läksivad nad köie juurde, tõmmati üles. „Noh, nüüd on kõigil naesed – ütles hernemees – aga vaja oleks veel kord minna, vaatama, mis hääd sääl veel on.” Ütles, läkski neljandamat voori veel alla.

Läks ta alla, aga mäeheitja ja tammekäändja hakkavad nõuutlema: „Või nii, ta enesele kõige parema naese tõi; mis meil temast?” võtsivad, viskasivad köie sisse.

Käis hernemees allilmas, käis, kust välja saab – ei ole otsa ei piiri, tuline meri ees, kust ei üle, ei ümber. Tõusis pikne, heitis välku, hakkas vaatre keerama; hernemees läheb metsa mööda, näeb kotka pojad, need kraaksuvad: „Kes meid hoiab, sellele meie ema annab, mida mees tahab!” Hernemees istub poegade pääle, hoiab nad ära kurja ilma eest. Ilm löi lahkeks, hernemees läheb kuuse alla. Pojad karjuvad: „Ära enne mine, kui ema tuleb, ära mine!” Hernemees ootas, ema tuli, vaatab poegi: „Kuidas te terveks jäite, ma hädavaevaga hinge päästsin?„

„Meid hää mees hoidis, ära meid kaitses kurja ilma eest.„

„Kus ta on?„

„Kuuse all on.„

„Kes ta on?„

„Hernehüämees on.„

„Ah, ma tean, kolm ööd, kolm päeva maa värises, kui ta sündis.” Kotkas lendab mehe juurde: „Mis ma sulle hääd võin teha?„

„Vii mind ülesilma oma tiibade pääl!” Ütles kotkas: „Astu metsa, tapa kolm vaaditäit lindusid.” Hernemees läks: kui sülgas: lind maas; sülgas: lind maas. Sülgas kokku kolm vaaditäit lindusid, soolas ära ka. Siis istus kotka selga, võttis ühes kolm vaaditäit lindusid, võttis ühes oma viietõistkümnepuudase raudpoomi.

Kotkas tõusis lendu, õpetas meest: „Kui ma pääd pööran taha poole, siis sa mulle lind suhu pista!” Söötis mees kotkale ära ühe vaaditäie, söötis tõise, kolmandama ka – rand veel kaugel. Kotkas käänab pääd korra, käänab tõise korra – ei mehel ole ühtigi talle suhu pista. „Häda tuleb meil mõlemil, ära põleme – hüüab kotkas – lõika ära oma väikene-sõrm, pista mulle suhu!” Lõikas ära mees väikese-sõrme, pistis kotkale suhu. Kotkas lendab, vaatab tagasi korra, vaatab tõise: „Lõika ära sääremari, pista mulle suhu, muidu põleme!” Lõikas mees ära sääremarja. Ikka rand veel kaugel. Kotkas vaatab, vaatab: „Lõika ära väikene-varvas!” Lõikas mees ära väikese-varba, pistis kotkale suhu – saivad rannale. „Aitjumal toomisest!„

„Aitjumal söötmisest!”

Läks võttis hernemees krungitsa poja, hakkas teda vaevama. Tuli vana: „Miks sa vaevad mu poega?„

„Too mulle elavaid-tilkasid, siis su poja lahti lasen!„

„Kust ma toon?„

„Üle tulise mere on saar, saare pääl katal, sääl sees elav-vesi.” Lendas krungits saarele, tõi elavat-vett; hernemees võidis ennast sellega: kasvas tal kõik uuesti, sõrm, sääremari, varvas. Siis läks oma naest otsima, sai oma maja juurde, nägi: esimene sõsar perenaene, tõised ära võetud naesteks. Kui nägi ta naene teda: jooksis talle vasta, langes ümber kaela. Hernemees ei karista tõisi, et teda püüdnud tappa, ta naese ära võtnud, halastab nende pääle: „Ma teid ei tapa, Jumal mind ka päästis säältilmast. Võtke omad naesed, minge ära kaugele maailma!”

Ajas nad ära, ise jäi vana koha pääle elama, ehk tänagi elab veel.