Hernehäämees päästab sõsara ja vennad Suure-Juuda käest

Elas mees naesega, oli neil kaks poega, üks tütar. Elasivad nad, kui kaua elasivad, tuli mustabaaba, varastas ära tütre, viis ära oma juurde.

Hää küll, need pojad elasivad, elasivad, ütlesivad: „Vaja meil minna sõsarat otsima.”

Lähevad nad sõsarat otsima. Läksivad, läksivad, saivad lambakarjaste juurde. „Kuhu te lähete, mehed?”

„Läheme sõsarat otsima.”

„Teame, teame, ta on Suure-Juuda půůl. Kui te need lambad ühe korraga maha võite lüüa, siis saate sõsara kätte, ei muidu.”

„Kus me need ühe korraga maha lööme, siin terve nädal tarvis tappa!”

Lähevad vennad edasi, lähevad, saavad härjakarjaste juurde. Andvad hääd päeva, saavad tõise vasta. „Kuhu lähete, mehed?”

Läheme Suure-Juuda poole sõsarat otsima.”

„Teame, teame, aga kas võite korraga need härjakarjad maha lüüa? Kui ei – ei te siis sõsarat kätte saa.”

„Kus me seda võime, siin saaks kuu aega tappa!”

Lähevad, lähevad, saavad täkkudekarjaste juurde, küsivad: „Kelle need täkud on?”

„Need on Suure-Juuda täkud!”

„Kas te vast meie sõsarat juhtusite nägema? tulime teda otsima.”

„Teame küll, teie sõsar on Suure-Juuda pool perenaeseks.”

„Kas me ta säält ka kätte peaksime saama?”

„Saate, kui selle täkukarja ühe korraga maha lööte.”

„Kus me karja lööme, ei saa ühegi vasta!”

Läksivad vennad Suure-Juuda poole; tuli neile sõsar vasta, teretab: „Oh vennad, minge ruttu ära, ta teid ära sööb, tapab!”

Juba tuli Suur-Juudas, võttis vennad, köitis nad hiuksid pidi kokku, heitis üle talapuu rippuma. Sõsar ikka, kui must ära oli, pani vendadele paku jalge alla, et kergem oleks vaesekestel.

Kodus ema ootab poegi, ei ole tulemas kedagi. Tütar ära, pojad ka. Ema nutab, nutab, sadas silmavesi maha; silmaveest kasvas hernes, hernel üks kaun, kaunal üks hernekene sees. Võttis naene selle herne, söi ära. Üle üheksma kuu sai naesele poeg sest hernest. Kasvas see poeg iga tunniga, iga silmapilguga, sai suureks, küsis emalt: „Kas mul oli vendi, kas sõsarat, või olen ma üksinda ilma pääl?”

„Oli sul kaks venda, oli sõsar. Must viis sul sõsara, läksivad vennad teda otsima, kadusivad ka.”

„Ma ka lähen, ema, toon ära kõik kolm!”

„Ei poeg, jää sinagi mulle vanadepäevade toeks; lähed, ära hävid ka!”

„Ei ema, mina tagasi tulen!”

Läks poeg raudsepale, saagis viiepuudase raudvitsa. Heitis vitsa üles; oli vits ära päeva ja öö; kui tuli tagasi, poiss paneb väikese-sõrme alla: vits katki.

Poiss saeb uue vitsa, kümnepuudase. Heitis vitsa üles, vits oli ära kaks ööd, päeva; kui kukkus poisile väikese-sõrme pääle: paindus kõveraks. „Ei see veel hää ole.”

Läks saagis kolmandama vitsa, viietõistkümnepuudase. Heitis üles; vits oli ära kolm ööd, kolm päeva; kui kukkus poisi sõrme pääle: mitte ei vibanudgi. „Noh, sest saab tubli riist.”

Jättis poiss emaga terveks, läks laia maailma sõsarat, vendi otsima. Sai ta lamburite juurde: „Tere lamburid! kelle need lambad?”

„Need Suure-Juuda lambad.”

„Kas te mu sõsarat, vendi nägite?”

„Näim; sôzar sul Suure-Juuuda man pernaezest, vele’ oma hiusist köidet, üle tala heidet.” „Kas nad säält kätte saan?”

„Saad, mees, kui need lambad ühe korraga maha lööd.”

Kui võttis poiss oma viietõistkümnepuudase vitsakese, kui pühkis korra: lambad maha kõik, kui kaar vikati ees.

Läks, läks poiss, sai härgade juurde. „Tere mehed, kelle härjad need on?”

„Suure-Juuda härjad.”

„Kas mu sõsarat vendi nägite?”

„Näim; sôzar sul Suure-Juuuda man pernaezest, vele’ oma hiusist köidet, üle tala heidet.” „Kas nad kätte saan?”

„Saad, kui selle härjakarja ühe korraga maha lööd!”

„See ka mõni töö!”

– Häigas korra: härjad hunikus kõik.

Sai ta täkkude juurde, küsis niisama, sai needsamad vastused, kui tõistegi käest. Võttis, käänas täkud ka maha. Siis küsis karjastelt: „Kuhu ma nüüd lähen?”

„Ära sa otseteed Suure-Juuda juurde mine, sa enne mine raudsepale, tee raudkäsi, aja ääsil tuliseks, tõuka see vanale pihku.

Poiss läheb raudsepale, taob raudkäe, ajab ääsil tuliseks, siis astub Suure-Juuda poole. Saab sisse, päästab vennad talapuu päält vallale, tervitab sõsarat. Juba tuli vana suure mühinaga, kahinaga; pois temale tuline raudkäsi pihku. „Om mul lämmind kôhtu, a sul veel inämb om.’” – imetleb vana, siis kutsub sööma. „Enne võtame leiba, siis astume taplema, vaatama, kas saad mult sõsara, vennad.”

Küpsetati ahjutäis leiba, toodi kann viina – mehed istusivad sööma. Jaan’ hernehüamees söi ära kõik, jõi ka – ei must saanud söögi, joogile vasta. Läksivad nad nurmele taplema. Taplesivad, hernehüamees lööb vana ikka maa sisse. „Hakkame nurmeid puhuma, kes ära puhub!”

„Hää küll, puhume, kui suudad!”

Puhusivad, vana puhk är nurme kôvani savini, ravadze’ veere’, a hernehüamees puhk ravadze nurme, vazidze’ veere’. Läksivad hakkasivad uuesti taplema; jälle hernehäämees lööb ära vana maa sisse. Ei vana jõua enam: „Läki jälle nurmeid puhuma!”

„Läki, minul üks puhas.”

Puhusivad nurmeid. Vana puhk är ravadze nurme, vazidze’ veere’, a hernehüamees puhk vazidze nurme, hôbôhôdzô’ veere’. Hakkasivad jälle taplema; taplesivad, taplesivad: murdus sisse nurm.

„Vaja hingata, tooge süüa!”

Toodi süüa. Must söi ära ahjutäie leiba, jõi kannu viina, hernehäämees söi kaks ahjutäit leiba, jõi kaks kannu viina.

Läksivad jälle puhuma. Must puhk vazidze nurme, hôbôhôdzô’ veere’, a hernehüamees hôbôhdzô nurme, kulladze’ veere’.

Hakkasivad uuesti taplema. Taplesivad, taplesivad, ju jäi mustal hing kurku, hakkas paluma: „Anna hingata!”

„Mis hingata; pole nüüd aega hingamiseks; kui otsas oled, siis hinga!”

Taplesivad jälle, löi must hernemehe vööni, aga hernemees musta ära maani. Must jälle paluma: „Anna hingata, hernehäämees, kuningad taplesivad, ka hingasivad!”

Andis hernemees hingata, võtsivad kehakinnitust. Söi must kaks ahjutäit leiba, jõi kaks kannu viina, aga hernemees võttis kolm ahjutäit leiba, jõi ära kolm kannu viina. Läksivad uuesti kokku, kui löi hernemees kord, löi ära musta, surnuks.

Mustal olivad suured, toredad majad; võttis hernemees kõik, keris kerasse, pistis tasku. Leidis ta luku tagant varastatud neitsi, selle päästis, võttis enesele naeseks. Võttis siis sõsara, vennad ühes, tõi kõik koju. Emal rõõm suur: lapsed käes kõik jälle!

Hakkasivad uuesti elama, tänapäevgi elavad veel.