Jaan’ Kunigapoig

Etkuna el’l’i kunigas oma emandaga, neil kolm tütart, üks poeg; aga poeg kutsuti Jaan’ Kunigapoig. Surivad ära isa, ema, jäivad järele sõsarad, vend. Elasivad nad, kui kaua elasivad, sõitis see vend kord vanema sõsaraga kuningriiki vaatama. Ütles sõsar: „Sõidame kuningriigi taha ka vaatama, mis nägu sääl!”

Sõitsivad nad kuningriigi taha. Kui lendas varesid, kaarnaid, hakkasivad hobuste silmi peksma, kutsar ei saa paigalt ära. „Miks sa ei sõida?”

hüüab noor kuningas. „Ei saa, kuningas, kaarnad, varesed hobuste kallal!”

Lasi kuningas akna vallale, tahtis vaadata, mis on; kui vaatas: ära viis kaaren vanema sõsara.

Sõitis ta koju, elasivad, elasivad; tahtis tõine tütar ka riiki näha. Pandi hobused ette, vend istus sõsaraga sisse, sõitsivad mööda riiki, vaatasivad ära kõik. Sõsaral himu suur riigi taha ka sõita. Vend vasta, ei taha. Sõsar käib pääle: „Sõidame vend, sõidame, me akant lahti ei tee, mis meil karta!”

Sõitsivad, tõusis suur tuul, vaaatre, ei saa paigast ära. Kuningas jälle kutsrilt küsima: „Miks sa ei sõida?”

„Tuul kange, kuningas, ei saa paigast ära!”

Kuningas teeb ukse lahti, läheb vaatama; kui tegi lahti: sõsar ära. Kust sa ta enam võtad! Läks ära koju.

Elas, kui kaua elas; nooremal sõsaral ka kange tahtmine riiki näha. Sõitsivad kõige päeva ümber, vaatasivad ära kõige riigi. Sõsaral himu riigi tahagi sõita. Vend vasta; sõsar nurub, palub, tükib pääle, saaks kõigevähemast väravagi taha, ei kaugemale. Vend ei jõua enam vasta panna, sõitsivad värava taha. Kui saivad värava taha, tõusis kõueilm, lei pikkezega, pälguga, maa värises, hobused jalust maha, ei saa edasi. Kuningas vaatama; kui päästis ukse vallale: pikkene viis ära sõsara.

Jäi vend üksinda järele. „Mis teha! Üksi igav elada, sõidan ära maailma pääle, ehk leian sõsarad, ehk naese!”

Sõitis ära, sõitis päeva, võib olla ka kaks ehk kolm, näeb: käänab tare kana jala pääl, oina sarve pääl. Jaan Kuningapoeg ütlema:

„Käänä, kääna tarekene

Mů poolde usega,

Sinna poolde peraga;

Laze teemees tarrre.”

Seisis tare, Jaan Kuningapoeg astub sisse; toas istub ta vanem sõsar, kelle kaaren ära viinud. „Tere vend! kust sa siia said, kuidas Jumal sind siia tõi? Peida ära ruttu, muidu kaaren su ära sööb!”

Peitis ära ta venna põrmandu alla. Lendas kaaren tuppa: Huh, mis võõras hais siin on!”

„Oh, isakene, sa ilmas lendled, kõiksugu haisu saad ninasse!”

Noh, söivad nad, jõivad, ütles naene: „Mis oleks, kui mu vend siin oleks ?”

„Mis oleks’? oleksime söönud, oleksime joonud, oleksin ma ta ette põlvile sadanud.”

„Ta siin ongi!”

„Too välja!”

„Tule veli välja!”

Kui tuli, kaaren põlvile ta ette: „Kuhu sõidad?”

„Sõidan nii ilma, maad mööda, saan ehk sõsara, ehk naese.”

Söivad nad, jõivad, magasivad ära selle öö, hommikul kaaren ütleb: „Sõida tõise sõsara juurde, säält ehk juhatatakse sulle, kust naese leiad.”

Istus ta selga, sõitis, saab niisamasuguse tarekese juurde, keerab kana jala pääl, oina sarve pääl. Jaan Kuningapoeg hüüab: „Käänä, kääna tarekene nne.”, tare jääb seisma; Jaan astub sisse, tõine sõsar talle vasta: „Tere veli! kust Jumal sind siia tõi? vaja sind ära peita, muidu tuul su ära sööb!”

„Aga kuhu sa mind paned? „Põrmandu alla panen.”

Tuli tuul: „Mes vôôras hõng, käärd haiz siin um?”

„Pole siin haisu ühtigi; kes siin on, siia lindgi ei pääse!”

Istusivad sööma, jooma, küsib naene: „Mis oleks mees, kui mu vend siin oleks?”

„Mis oleks? Sööksime, jooksime, ma ta ette põlvile sajaksin.”

Toodi vend välja, tuul ta ette põlvile: „Kuhu sõidad, naesevend?”

„Sõidan, ehk saan sõsara, ehk naese.”

Söivad, jõivad, magasivad ära selle öö, tuul ütleb: „Sõida sa kolmandama sõsara juurde, sääl sulle ööldakse, kust naese saad.”

Sõitis Jaan kolmandama sõsara juurde, astub tuppa, sõsar vastas: „Tere vend! kust Jumal sind tõi? Ma sind ära peidan; tuleb pikkene pälguga, ta su ära sööb!”

Peideti vend ära põrmandu alla. Tuleb pikne, tunneb võõra haisu, naene vaigistab; söövad, joovad, siis tuuakse vend välja. Pikne ta ette põlvile: „Kuhu sõidad, naesevend?”

„Sõidan, üksinda igav elada, ehk leian naese.’ Pikne vasta: „Ma sulle juhatan, kust naese saad. Siin on ligidal loss, sääl tüdruk, kui sa ta aga ära jõuad tuua. Astu sa sinna, näed: mees künnab, hobune ees kolme jalaga. Läheb mees sööma. jääb tüdruk hobuse vahti, siis varasta ta ära.”

Sõitis Jaan Kuningapoeg edasi, näeb: loss, lossi taga mees künnab, kolme jalaga hobune ees, a kündja ol’ tikôbaaba. Varitseb ta, varitseb, kuni tüdruk hobust kaitsma jääb, siis astub välja: „Tere, neitsi!”

„Tere, Jaan Kuningapoeg!”

„Aga kuidas ma sinu ära võiksin varastada?”

„Ei ma tea, must on virk, võtab kinni.”

„Eks saame näha!”

– rapsas tüdruku oma hobuse selga, kihutas ära, minema. Tuli tikô, hakkas kündma, hobune kukub maha. „Ohoh, paha, kas oma või minu pää pääle kukkusid?”

„Noh, mis paha siin on, pole siin paha ühtigi!”

„Kas järge saame?”

„Saame, saame, ära künname, ära külvame, las’ kasvab, ära lõikame, jahvatame, piirakaid teeme, sööme, lõunavahet peame, siis veel järge saame!”

Tegivad ära kõik: kündsivad, külvasivad, vili kasvas, lõikasivad, jahvatasivad, piirakaid tegivad, söivad, magasivad ära lõunavahe, sõitsivad, saivad kinni Jaani, võtsivad talt tüdruku, võtsivad hobuse ka. Läks Jaan ära pikse poole, kaebas: „Ma tüdruku ära varastasin, mind kinni saadi, ära võeti käest tüdruk, ära hobune, nüüd tulen jalgsi su juurde.”

Ütles pikne Jaanile: „Sa nii ei jõua varastada; astu sa üle üheksma kuninga maa, kümnendamas on loss, lossis kuningas, kuningal mära kahetõistkümne varsaga; kui sa need kolm päeva ära kaitsed, saad hobuse palgaks, sellega tüdruku ära tood.”

„Aga kuis ma nad ära jõuan kaitsta?”

Võttis pikne pääst kolm hiuksekarva, ütles: „Iga näälmees sulle annab kolm karva; kui sa hobuseid kaitsed, nad sul laiale lähevad, võta kolm hiust, pane põlema – siis meie sul varsti abiks oleme.”

Andis pikne Jaanile veel suuräti; „See sulle tarvis tuleb.”

Käis Jaan tõistegi näälmeeste juures, sai vaatrelt tahu, kaarnalt harja ja kerakese: „Kuhu see läheb, sinna sina ka!”

Sai kummaltki kolm hiust.

Läks Jaan Kuningapoeg minema kerakese järele, astus üle üheksma kuninga maa, sai kümnendama maale, näeb lossi, astub juurde; ei sisse pääse, ei üle, ei ümber, ei alt, ei päält. Hakkas ta värava taga kõlistama, mürama, koputama, tuli tige välja: „Ah, tere Jaan Kuningapoeg, ammu ma sinu ood’i, kava ka’i; mul hobused, ei ole kaitsjat; sa nad mul kaitse, saad ühe omale.”

Jaan astus sisse, sai õhtust, söi; kass hõõrub tal vasta jalga: „Njäu, njäu!”

„Mis sul vaja?”

„Jaan Kuningapoeg, ära sa mind unusta!”

Andis Jaan kassile ka süüa. Kass kõneleb: „Vaata, sääl on aed, päid täis, ühe teiba otsas ei ole, see ootab sind. Sa kui lased hobused lahti, hoia ise talli ukse taha, muidu nad sind jalge alla tampivad pihuks, põrmuks. Jaan tänas hää nõuu eest, magas ära selle öö, läks tõisel hommikul hobuste karja. Kui päästis ukse vallale, kui läksivad hobused kôrgemb mettsa, madalab pillve, läksivad ära merd mööda, metsa mööda, ei jäljevermet järel, kuhu kadusivad. Nuttis Jaan, nuttis: „Mis nüüd teen, nüüd mu pää otsast võetakse.”

Nuttis, jäi magama; nägi unes, mis nõuu näälmehed talle annud; tõusis üles, võttis kolm hiust, süütas põlema. Kui tulivad kõik näälmehed, kui seisivad korraga Jaani ees: „Mis vaja, naesevend?”

„Hobused ära mul jooksivad merd mööda, metsa mööda, ei jäljevermet järel.”

Kui tõusis tuul, kärgatas pikne: ajasivad hobused välja, kaaren peksis tiibadega taga järel; pöörsivad, käändsivad, hobused ei kuhugi pääsnud, jooksivad otsekohe talli uksest sisse.

Tuli Jaan koju, must talt küsima: „Noh, kas ära hoidsid hobused?”

„Ära, kuis siis!”

Võttis must raudkoogu, läks talli, peksis, lõhkus hobuseid: „Oot’ te paganad, või koju tulite!”

Anti Jaanile õhtust; kass jälle tuleb, hõõrub jalga, näugub: „Jaan Kuningapoeg, ära sa mind unusta!”

Jaan söötis kassi ära. Kass teda õpetama: „Hommen vaata, mine talli nurga taha, hobused ukse ühes piidaga ära löövad eest!”

Jaan magab öö ära, tõisel hommikul kui päästab hobused vallale, need löövad ukse maha kõige piitadega. Siis lendsivad ära metsa, merde, puude juurte alla, igasse kohta. Jaanil muret ühtigi, magab ära õhtuni, siis võtab jälle kolm hiust, pistab põlema, näälmehed varsti sääl, ajavad hobused välja igast kohast, ajavad lauta, ei hobused kuhugi pääse. Jaan koju. „Noh kas ära kaitsesid hobused”? „Ära jah!”

Läks must jälle raudkooguga, peksis hobuseid, sajatas, et tagasi tulnud.

Istus Jaan õhtule, andis kassile kassi osa. Kass teda õpetama: „Hommen lähed, vaata ette! tänini tütred olivad hobusteks, hommen ema ise läheb! see vaatab ära ukse taha, vaatab ära nurga taha, aga sina mine ära talli taha.”

Jaan magab, hommikul laseb hobused lahti; kui tuli maha uks, maha piit, nurk ka maha, kui tõusis üles hobuste parv kõrgem metsa, madalam pilve, kadusivad ära kõik, ei jälge jäänud järele, ei märki. Jaan ei vaata sinna poolegi, pikutab põõsa all õhtuni, siis võtab kolm hiust välja, paneb põlema. Tulivad näälmehed, ajasivad hobused talli kokku, vaatasivad: ühte ei ole, ema puudub. „Kuhu läks?”

Kaaren ütleb: „Tema ära lendas üle üheksma kuninga maa merepõhja, kivi alla, pikne sina too ta ära.”

Kui lendas pikne üle üheksma kuninga maa, kärgatas kivi alla, löi, löi välja hobuse kivi alt; kaaren hobusele silma, vaatre tagant järel, tõivad ära emagi tõiste hulka. Läks tütar, peksis ema: „Ahah, sind ka toodi tagasi, sa meid ei uskunud!”

Jaan tuppa, must juba vastas: „Noh, aitjumal, sa mul hobused auusasti kaitsesid, hommen sulle ühe hobuse annan. Täna öösel saab igal kahetõistkümnel hobusel kakstõistkümmend varsa, neist võid ühe võtta palgaks.”

Istus Jaan õhtule, tuli kass, näugus, sai süüa, õpetas Jaani: „Hommen kõik on hääd täkud, aga üks on väikene, väetikene, kui kassipojukene. Sa ära häid võta, võta halb, pista põue, vii ära!”

Jaan magab öö ära, tõisel hommikul antakse süüa, juua; ütleb must: „Noh kas nüüd läheme hobust võtma?”

„Eks või minna ka!”

Läksivad lauta: hobused kõik ilusad, paksud, kui paenandid; vaatab Jaan: nurgas sõniku sees üks väikene, kui kassipoeg. „Aa, kas see ka täkk on?”

„Oh, see pole ühtigi, see pea lõppeb.”

„Ma selle võtan.”

„Ära rumal ole, sa ikka parem võta!”

„Küll ta kasvab!”

– Võttis, pistis põue, läks minema.

Läks versta kaks, kolm, ütles täkk: „Pane mind maha põuest!”

Jaan pani täku maha põuest; kui hakkas täkk tõusma, hakkas paisuma, sai suureks, lihavaks: „Istu selga, mis sul vaja, seda teen.”

„Vaata, üle üheksma kuninga maa on loss, lossi taga künnab mees hobusega, hobusel kolm jalga. Läheb mees ära, jääb tüdruk hobuse vahti; – selle tüdruku tahaksin ära viia.”

„Küll me ta ära viime, aga vaja meil abi, asi on kõva!”

„On mul abi, tahk on, on hari, on suurätik.”

„Siis pole viga, siis muudkui sõidame!”

Sõitsivad ära üle üheksma kuninga maa, saivad kolmejalgse hobuse juurde, tüdruk kaitseb. Võttis Jaan tüdruku, keeras ta hobuse selga, pööras hobuse ümber, läks kui tuulega. Tuli must kündma, hobune kukub maha. „Kas oma pää pääle kukkusid, või minu?”

„Ei viivitamist, kui silmapilk minema paneme, siis kätte saame.”

Panivad silmapilk minema, ajasivad järele.

Jaan põgeneb, kuuleb: maa väriseb, müdiseb. Jaan hobuse seljast maha, kuulatab: kaugel veel. Kuulatab uuesti: „Ahah, nüüd ligidal!”

– heidab harja maha selja taha; kasvas harjast tihe mets, kasvas kõrge mets, ei kolmejalgne hobune pääse läbi. Toodi orjad, sulased, need raiusivad metsa maha – sai must Jaanile järele. Jaan ajab, kuuleb: maa müdiseb; kuulatab: kaugel veel; ajab, kuulatab jälle: nüüd ju kannul; võtab, heidab tahu selja taha. Saab tahust mägi, ei üle ei ümbre, ei alt ei päält. Toodi orjad, sulased, need heitsivad mäe ära. Aeti jälle järele Jaanile Kuningapojale. Jaan kuuleb: tuleb huppada, happada! – heitis suuräti selja taha; sai sest tuline meri. Lendas must kaldale, ei saa üle, ei ümber: „Noh, mine hatapoig, teadsid, mul üks pää veel puudus teiba otsas, aga ma sind kätte ei saa.”

Läks Jaan Kuningapoeg oma kuningriiki, laulatas ära, hakkas elama, elab nüüdgi veel.