Folk Tale

Jaan Kuningapoeg

AuthorOskar Kallas
Book TitleLutsi muinasjutud
Publication Date0
LanguageEstonian
OriginEstonia

Elas ennevanast kuningas, noor, naesemees – last veel ei olnud. Sõitis ta võõra kuninga maale, kutsar ühes ka. Sõitsivad, sõitsivad, kuningal joomajanu, näeb: tee ääres kaiv kullasalvega. Kuningas varsti jooma, ei kutsar lase; jookseb, lööb piitsaga kaevu: veri purtskab vasta. Sõitsivad, sõitsivad, saivad tõise kaevuni; ei kuningas lasknud kutsarit enam juurde, läks, jõi; kui jõi, võeti keelest kinni. „Kui sa ära annad selle, mis sul kodus on ja mida sa ei tea, siis lasen su vallale.” Kuningas mõtles, mõtles: „Mis mul võib olla, millest ma ei tea, ma kõik tean; – annan ära! lase lahti.” Lasti lahti.

Sõitis kuningas koju, näeb: naese juures voodis pikk noor mees. Kuningas kargab mõõgaga ta kallale, ei kutsar lase: „See su oma poeg, keda kurjale lubasid.” Oli emal poeg olnud, oli see kasvanud iga tunniga, iga silmapilguga.

Poeg tõusis, teretas, jättis jumalaga, läks, nii äragi läks kurja poole. Läks ta kõige päeva: ei küla, ei talu; mets ja nurm, nurm ja mets. Õhtul sai ta maja juurde, see keerab kana jala pääl. Poiss paluma:

„Tarekene, tarekene Käänü, käänü ümber! Nurme puuule perägä, Mu puuule suuga Võta minu öömaiia!”

Seisis maja. poiss läheb sisse; naene tuleb vasta, teretab: „Tere Jaan Kuningapoeg.„

„Aga kust sa mind tunned?„

„Miks ei tunne, kui sa sündisid, lehed metsas maha sadasivad. Aga kuhu sa lähed?„

„Lähen, kurja poole lähen.„

„Aa – see mu vend! Ei sa otse sinna pääse, mine mu tõise sõsara juurde, säält kuuled edasi.”

Magas ära Jaan selle öö, läks päeva, sai jälle maja juurde, maja keerab kana jala pääl. Jaan palub: „Tarekene nne.,” maja seisatab, Jaan astub sisse. „Tere Jaan Kuningapoeg – hüüab talle vana naene vasta – kuhu lähed?„

„Lähen kurjale sulaseks!„

„Aa – see mu vend; aga sa enne mine mu vanema sõsara juurde, see juhatab edasi.”

Läks Jaan kolmandamagi päeva, jälle maja kana jala pääl. Jaan sisse, naene vastas, Jaan räägib, kuhu läheb. „See mu vend, ei ta siit kaugel ela. Aga ära sa otse ta juurde mine; tal on tüdruk, Nasta nimi, sa enne mine Nasta juurde, see on tark, see õpetab sind.”

Läks Jaan Kuningapoeg, läks, sai Nasta juurde, see teda õpetas: „Mine raudsepale, sae rauast käsi, aja kuumaks; kui kuri sind teretab, tõuka talle käsi suhu.” Läks Jaan raudsepale, saagis käe, ajas kuumaks. Siis läks kurja juurde. „Tere Jaan Kuningapoeg, sa mu juurde tulid sulaseks.„

„Tere, tere” – ütleb Jaan, sortsab ise kurjale raudkäe suhu. „A Jaan´, mäne sa lämmi olõt! Noh hinga veidi, siis annan sulle tööd.” Läks Jaan Nasta poole magama, tuli tõisel hommikul tööd saama. „Ma sulle rasket tööd ei anna – ütles must – annan sulle täkku sõita.” Jaan läks naerdes: „On see aga kerge töö, mis siin antakse!” – Sai Nasta juurde, Nasta küsima: „Noh, mis tööd said?„

„Sain hõlpsa töö, täkuga sõita.„

„Noh, ei ma tea, kuis sa temaga sõidad. Too raudsepalt raudkepp. Kui sa hobuse tood laudast, süüta piirumühk põlema, topi hobusele suhu, ise lõhu talle kepiga vasta pääd, pane siis päitsed pähä, astu selga.”

Tegi Jaan nii, tõi sepalt raudkepi; kui lasi lauda ukse vallale, kui tuli hobune välja – Jaan hobusele põlev piirukimp suhu, ise taob kepiga mööda pääd. Siis ajas suitsed suhu, istus selga. Ära tõusis hobune kõrgele, kõrgemale kui mets, ära pilvede alla. Kolm päeva olivad üleval, Jaan ikka kepiga tagus hobusele mööda pääd. Siis tulivad koju; ei hobune suutnud sõitagi enam; Jaan tõukas ta jalaga kraavi, kui nartsaka. Aga see hobune kuri ise oligi.

Läks Jaan uut tööd saama. Kurjal pää ära seotud kõik nartsakatega, lapakatega. „Tee mulle – ütleb kuri – üle öö kirik, et papp sees, kellad ise löövad!” Jaan muretseb, muretseb: „Kuidas ma selle teen?” Nasta ütleb: „Heida magama, küll saab,” – ajab väiku´ musta´ ühte, annab käsu kätte, need ehitavad valmis. Hommikul vana vaatab: kirik valmis, kellad löövad, papp laulab sees.”

Läks Jaan jälle tööd saama. „Olgu üle öö meri ukse ette valatud, nisud külvatud, kasvanud, ära jahvatatud, piirakateks tehtud – piirakaid too mulle eineks.”

Jaan jälle mures, kuidas selle asjaga valmis jõuab. Nasta saadab ta magama: „Küll saab kõik;” – läheb õhtul ukse ette, ajab väikesed kurjategijad ühte, annab käsu kätte. Need valavad mere ukse ette, külvavad nisu, nisud kasvasivad, jahvatavad ära nisud, teevad piirakateks. Hommikul Jaanil pole muud, kui võtab piirakad, viib vana mustale maitsta.

Must kiidab Jaani: „Mu pool ju mõni mees oli, ei seda keegi jõudnud teha, mis sina tegid. Pane magama, hommen tule terveks jätma, võid koju minna!” Jaan rõõmus, läheb Nasta juurde: „Nüüd lubati koju!„

„Ei nüüd hääd saa, nüüd muud, kui põgeneme jalapäält.” Nasta sülgab igasse nelja nurka, siis põgenevad.

Hommikul kuri ootab, ootab: ei Jaani ühtigi. Saadab vanema tütre vaatama. Vanem tütar tuleb ukse taha, küsib: „Kas pea tulete?” Sülg vastab: „Sedamaid!” Ootab, ootab vana, saadab tõise tütre: „Kas pea tulete?” Sülg jälle: „Pea, pea, riided võtame, siis tuleme!” Ootas, ootas – saatis kõige noorema tütre. „Kas tulete?„

„Astu, astu: me ju tuleme!” Ei tulnud kedagi. Läheb vana ise vaatama, näeb: sülg kõneleb. „Ah, seitsesada! ära on põgenenud!” Istub vana rauduhhmri pääle ja järele. Nasta paneb kõrva maa külge, kuulatab, kuuleb: ju lähedal; – moondas Nasta ennast kapstaks, poisi kapsta puhastajaks. Tuli vana kuri: „Jumal´ appi!„

„Avitagu Jumal´!"

„Kas ei näinud sa põgenevaid?„

„Ma ju mitu aastat siin, ei linnukest näinud, saadik inimest.” Läks vana koju, tuli meelde: „Need nad just olivadgi!” – Istus uuesti uhmri selga, ajas järele. Nasta kuulatab: ju lähedal; seab ennast kirikuks, Jaani sisse papiks. Tuleb kuri ähkides, puhkides: „Jumal appi, papp!„

„Jumal avitagu!„

„Kas siin põgenevaid nägid?„

„Ma ju mitu aastat siin, ei linnukest näinud, saadik inimest.” Vana koju, tuleb talle meelde: „Need nad olivadgi!” Istub jälle uhmrile, lendab järele. Nasta kuuleb: ju lähedal; seab ennast jõeks, Jaani pardiks; aga jõgi oli tuline. Tuleb must, tahab üle, ei saa, pöörab tagasi. –

Jaan läheb koju, ei Nastat julge ta ühes võtta, jätab ta väikese maja sisse elama, unustab ära. Isal hää meel, poeg kodus jälle.

Elasivad, elasivad; tarvis Jaanil naene võtta. Tulivad pulmad, Nasta küsib ennast pulmale teenriks; teeb nisujahust kaks tuvikest, paneb mõlemad pulmalauale. Üks tuvi tükib tõise ligi, tõine teda hoiab tagasi, ütleb: „Mis sa mu juurde tükid, sa minuga ka nii teed, kui Jaan Nastaga, kes ta ära päästis.”

Siis tundis Jaan Nasta ära, jättis tõise mõrsia, võttis Nasta; pidasivad pulmad, hakkasivad elama, elavad nüüdgi veel.


Text viewBook