Poiss päästab kuningatütre surmast

Oli isand emandaga, neil kolm poega. Ehitas isand uue maja, ütles poegadele: „Minge pojad, magage ära öö uues majas, rääkige mulle hommikul, mida unes nägite!”

Tulevad pojad, jutustavad isale, mida unes näinud. Vanem poeg: „Mina nägin unes, mul tarvis sind teenida!” Keskmine poeg: „Mul saab kerge kunigakulllus!” Kolmas poeg: „Ma nägin unes, et sa minu ära ajad, isa, ja mind saad teenida.”

Ajas isa poisi minema, koti andis ühes, leiba ei annud.

Läks poiss, sai paksu metsa tihnikusse, kuuleb: koerad haukuvad; läheb ligemale: ei ole koerad, paljalt pääd hüppavad. Poiss võtab pääd, pistab kotti. Läheb, läheb, kuuleb: kuked laulvad. „Aitjumal – mõtleb poiss – kuked laulvad, nüüd tuleb küla, saan öömaja.” Läheb ligemale: ei kukkesi ühtigi, kukepääd karglevad, laulvad. Pani poiss kukepääd ka torrpa. Läheb, kuuleb: naesed virutavad kurikatega pesu. Saab ligemale: ei naesi ühtigi, kurikad üksinda virutavad. Paneb poiss needgi kotti.

Läheb, läheb, saab suure linna väravasse, käib, ei pääse sisse. Vaht ees: „Mis inimene sa oled?„

„Palju käinud olen, süüa tahaksin!” Lasti ta linna, anti ulualune, anti süüa ka. See oli kuningalinn. Kuningal kolm tütart, kaks juba naesed, kolmas neitsi alles. Sõi noorem tütar õuni, jäi õun kurku kinni, tüdruk läpatas ära. Kõik kuninga vägi, sundi´, sandi´, rikka´, tühälidze´, aeti kokku, keegi ei tea aidata. Toodi sandipoisikene ka, ehk selt saab abi. Võttis poiss kotist koerapääd, võttis kukepääd, kurikad, pani kuningatütre ette maha. Kui hakkasivad pääd hüplema, karglema, haukuma, laulama, kurikad peksma, virutama – kuningatütar paugatab naerma: õun välja, tüdruk terve. Kuningal hää meel: „Sest mul väi saab!” lubab poisile tütre naeseks, lubab kolmandama osa kuningriigist. Inimesed naervad, pilkavad, et kuningas sandipoisi koduväiks võtab. Kuningas ise ka ei tea, mis poisiga teha, paneb ta viimati hobuseid ravitsema, puhastama. Ei poiss sedagi mõista ega taha – muudkui magab päeva otsa. Tõistel naerda küllalt.

Elasivad, elasivad, sõitis vanem sõsar mehega sõtta. Tahtvad santi ka. „Ee, mis abi ma teile annan!” – aga ise ta oli vägimees; jäi koju. Olivad tõised läinud, tema kepp kätte, läheb talli ette, koputab: tuli tal hobune maa seest. Tema selga, sõitis sõtta; kui läks, võttis, raius, pistis: võitis ära kõik. Tehakse suur pidu, kutsutakse tema ka. Ei tule, istub hobuse selga, sõidab ära. Ajab koju, magab jälle hobuste tallis, viiakse temalegi süüa, juua, ei mõista õieti süüagi. Kõik naervad, loll mis loll. –

Elasivad kui kaua elasivad, tõisel tütrel minek taplusele oma väega. Hüütakse santi ka appi: „Mis ma aitan, küll Jumal aitab!” Saanud tõised ära sõitnud, tema jälle kepp kätte, talli ette, koputab: „Hiir, paat´, tule usse, meil sõiitmine kulluze päääle!” Tuli välja maa seest hobune, kõik hõbedast: sadul, piits, suitsed. Poiss istub selga, tal riided ka hõbedast. Sõitis taplusele, kõik teda vaatvad, imetlevad: „Kes see on!” Tema, kui võttis oma rammuga, lööb, pistab: vaenlane maha ühe korraga, tõise tütre vägi jääb terveks. Palutakse sööma, jooma – tema sõidab ära.

Elas jälle tallis hobuste juures. Viiakse talle süüa, viiakse juua, pakutakse paremaid riideid – ei ta taha: „Mul omad riided hääd küll!”

Elas, kui kaua elas, tema mõrsial minek taplusele oma väega. Kõik nutvad, muretsevad, mis nüüd saab. Tuli mõrsia poisi juurde, nutab, palub tedagi appi – ei ta tule: „Mine aga, mine, küll Jumal avitab!” Sõideti sõtta. Poiss jälle koputab talli ees: „Hiir, paat nne.” Tuli hobune välja, poiss istus selga, kõik kuldne: suitsed, sadul, hobune ka; poiss seljas ilusam, kui ilus, sõitis taplusele. Kui võttis, kui lõi, kes jäi hobuse jalgade alla, kes langes mõõga ette, võitis ära vaenlased kõik, aga enesel ära löödi väikene-sõrm. Kuningatütar – oli oma mõrsia, aga ei tunnud – võtab rätiku põuest, mähib ära sõrme. Kutsutakse jälle sööma, jooma, ei tema tee ennast kuulvakski, sõidab ära.

Elab tallis, tullakse talle süüa pakkuma. „Toogu see mulle süüa, kes mulle armas!” Tuli mõrsia, tõi talle süüa, tõi juua – vaatas: sõrm kinni mähitud, tunneb ära oma rätiku, tunneb mehe ka. Mõrsia vanematele ütlema: „Vaata kus meie vägimees, tema kõik korrad meid päästis!” Tulivad kõik vaatama: kuningas, sõsarad, kälimehed.

Laulatati ära; kuningas tegi suured pulmad, pikad peod. Kõik kuninga vägi, riik jäi sandipoisile. Nii hakkas ta elama oma noore emandaga, nii elas, nüüdgi veel elab.