Poiss päästab kuningatütre surmast

Elas mees, elas naene – neil pojakene; mees suri ära, naene jäi pojaga järele. Poeg külvas kaeru, kaerad tärkasivad, kasvasivad – poeg vaatab: kaeru ära :söödud palju. Poiss läheb öösel vahti, kes kaerte kallal peaks käima. Tuleb jänes, sööb kaeru. Poiss jänesele päitsed pähä, jänes kõige päitsestega minema; poiss lõikab jänesele järge, ajab, ajab, jänes kaob põõsaste vahele ära; ütle, kuhu läks! Poiss üksinda tiheda metsa sees, ei mõista edasi, ei tagasi; nutab haledasti, ei abi ühtigi. Tungib läbi padriku edasi, kuuleb: kuked laulvad. Läheb, läheb kuke laulu poole, näeb: paljad pääd hüppavad maas, löövad tõinetõise pihta, laulvad – ei kukkesi ühtigi. Poiss nopib pääd maast, pistab kotti.

Läheb edasi, kuuleb: koerad haukuvad. „Noh, ega nüüd küla kaugel ole!” Läheb ligemale, mis ta näeb? koerapääd maas, hüppavad tõinetõise vasta, haukuvad – ei koeri ühtigi. Poiss pistab koerapääd kukepääde juurde kotti, läheb edasi. Läheb, läheb, kuuleb: kurikad löövad. „Ahah, sääl pesu virutatakse, küll säält tee otsa kätte saan!” Läheb ligemale: ei ole naesi ühtigi, paljalt kurikad hüppavad ja virutavad. Pistis poiss kurikad ka kotti

Läks veel tüki maad edasi, juba saigi metsast lagedale. Lagedal kuningaloss. Poiss läheb lossi vaatama, sääl suur häda: kuningatütar oli õuna söönud, õun juhtunud hingekurku; pool ilma oli kokku aetud, ei keegi ole, kes abi mõistaks anda.

Poiss läheb kuninga juurde: „Kui sa tütre mulle naeseks annad, siis teen ta terveks.„

„Annan sulle tütre, annan rikkust, vara päälegi, – muudkui päästa mu tütar!”

Poiss läheb kuningatütre juurde, sel surm suu ääres. Puistas poiss kotist kukepääd välja, puistas koerapääd ka: need hüppavad, löövad tõinetõise vasta, laulvad, haukuvad; kui pani poiss kurikad ka veel virutama: kuningatütar puhkes naerma – terve ühe korraga.

Kuningal rõõm suur, annab tütre poisile naeseks, annab raha, vara, loomi, kõike asja veel päälegi. Poiss võtab naese ühes, võtab varandused ka, hakkab ema poole minema.

Ema ootab, ootab: ei ole poega ühtigi. „Läks öösel kaerte vahti, ei tea, mis õnnetus talle juhtunud. Küll ta ikka surnud on.” Oli neil kodus väikene koerakene, see hakkab laulma:

„Hau! hau! imäkene

Tulee su pojakene ku´u:

Kari eehn, kari perän,

Ezi keerd kespaigan,

Ezi vah´t vaihhel!”

Ema pahandab: „Mis hullu juttu sa sääl ajad, poeg mul ammu surnud.” Võtab, pistab koeral silmad pääst ära. Aga koerakene jälle laulab: „Hau! hau! imäkene nne. Ema vihastab, lööb koeral jalad alt ära: „Et sa vait oled, poeg mul ammu surnud, nüüd sa laulad, et karjaga tuleb!”

Es saa üteldagi, juba näeb: poeg tuleb suure rikkuse, suure varaga, noor naene käe kõrval. Emal rõõm suur; aga koerakese võtab ja paneb villakorvi, muretseb kõigipidi ta eest. Elas ema pojaga, minijaga, kõike hüvandust neil üliküllalt, elavad tänapäevani. –