Targad vennad ja togu vend

Oli isa emaga, neil kolm poega, kaks vanemad olivad targad, kolmas, Jaan, ul´l´ikene oligi.

Isa oli suremas, ütles: „Kui ma surnud olen, siis tulge te öösel järgemööda mu hauale magama.” Isa suri, sai vanemal vennal minna hauale magama. Ei vanem vend tahtnud, ütles: „Jaan, veli, astu sa minu eest hauale, ma sulle ostan vöö.” Jaan läks; võttis ägli, pani isa haua pääle, ise pääle magama. Isa küsib: „Sa mu vanem poeg?„

„Ei.„

„Sa Jaan?„

„Ma”. „Miks vanem ei tulnud?„

„ Või ep mina seda tean, ei tahtnud, lubas mulle vöö osta.” Magas ära poiss öö isa haual, läks koju, vend ei ostnudgi vööd: „Saad ilma ka läbi.”

Tuli tõine öö. Vahelmine vend Jaani paluma: „Mine sa mu eest, ma sulle kübara ostan.” Jaan heidab jälle ägli selga ja läheb isa hauale. Maa lahes, ezä küs´s´e: „Sa Jaan?„

„Ma.” Miks keskmine ei tulnud?„

„Ei tahtnud, lubas mulle kübara osta.” Magas ära Jaan sellegi öö isa haual.

Tuli kolmas öö, nüüd Jaanil enesel minek. Heitis magama hauale, isa küsib: „Sa Jaan?„

„Ma.„

„Poeg, ma sulle kingin hobuse. Kui sul midagi vaja, siis mine nurmele, nurme pääl on kivi, sa astu kivi juurde, hüüa: „Hovõzekene, hiirukene, tulõ sa minuni, nii kui liht vitt möööda!” Jaan tänas isa, heitis puhkama; puhkas ära öö, läks koju, elas nii kui ennegi.

Oli kuningatütar, tal nõu mehele minna; andis teada kõige ilma kaudu: „Ma kolmandama korra pääl istun akna juures; kes tuleb hobuse seljas, hüppab nii kõrgele ja annab mulle suud, selle võtan vasta.”

Kaks vanemat venda olivad küll juba naesemehed, aga läksivad ka vaatama seda imelugu, kuidas mees hobusega hüppab kolmandama korrani. Tahtis kolmas vend ka tulla: „Ei sind sinna vaja!” Sõitsivad ära vanemad vennad, üks kuldi seljas, tõine siku seljas.

Kolmas vend küsis vennanaeselt korvi: „Lähen õige metsa seenele!” Läks metsa, korjas soe tat´i´, vana´ tat´i´, kõik korrbi – sai korvi ruttu täis, tuli kivi juurde nurme pääle, hüüdis: „Hovõzekene, hiirukene nne.” Jooksis hobune, mis maa aga värises all: „Mis vaja?„

„Nii ja nii, sõidame ka kuningatütre juurde!„

„Tüki mul pahemast kõrvast sisse, paremast välja!” Tegi ta nii, saivad talle riided selga toredad, saapad jalga; hobusel sadul juba seljas, istus mees sadulasse ja sõitis.” – Sõitis, sai vennad kätte, hüüdis: „Sikk paiiu, pahr mutta, hüä mees teed pite!” – nii oligi kult mudas, sikk põõsas lehti närimas – ei vennad jõudnud kinni pidada.

Jaan kui sõitis, kaugelt ju tõusis hõngu päääle, löi hobune vasta alumist korda esijalgadega, raudadega. Sõitis siis tagasi kivini, lasi hobuse vallale, võttis korvi selga; läks koju: „Ma, vennanaene, sulle seenid tõin!” Vennanaene vaatab: „Ütle lolli, niisuguseid ta toob, ei tea, kes neid peab sööma!” Tulivad tõised vennad ka koju: „Aga mis me nägime!„

„Noh, mida te siis nägite?„

„Sõitis mees ilus, hobune ilus, löi vasta alumist korda esijalgadega, raudadega!”

Kuningatütar käib isa pääle, saadetakse uus aru igasse paika: „Tulgu sandid, tulgu rikkad, kõik tulgu, katsugu õnne!”

Vennad tõist voori vaatama. Noorem läheb jälle seenele: „Soe tat´i´, vana´ tat´i´, kõik korrbi!” – oligi korv varsti täis. Siis kivi äärde: „Hovõzekene, hiirukene nne.” Tuli hobune: „Mis tarvis, Jaan, veli?„

„Sõidame kuningatütrele suud andma!„

„Sõidame, aga enne tüki mul pahemast kõrvast sisse, paremast välja!”

Jaan tegi nii, tuli välja, ilusad riided seljas, ise ilus mees „Pea sa hästi kinni – kinnitas hobune – täna ma löön tõise korra pihta jalgadega!” Istus selga, sõitsivad, saivad vendade juurde: „Sikk paiiu, pahr mutta!” juba oligi mõlemil äpardus käes. Sõitsivad, hobune ju kaugelt tõusis hõngu päääle, löi tõise korra pihta esijalgadega. Sõitsivad ära koju jälle, saivad kivi äärde, Jaan lasi hobuse vallale, võttis seened, viis vennanaesele, sai muidugi tõrelemist jälle, miks nii vanu toonud. Tulivad vennad ka koju, rääkisivad, mida nende silm näinud. „Kus mul näha – ohkab Jaan – mul vaja seenid korjata!”

Ajab kokku kuningas rahva kolmandamat raksu, ei tänini ole veel keegi kuningatütrele suud saanud anda. Vennad vaatama, Jaan metsa seenele. Saab korvi silmapilk täis, – ega see raske pole kui vanu ja ussiaetud sisse roogid, läks kivi äärde, hüüdis hobuse välja. Poeb hobusel läbi kõrvade; mis läikis aga, kui tuli välja. „Täna ära sa kuku – kinnitab hobune – täna annad suud kuningatütrele!” Sõitsivad, kihutasivad vennad teelt kõrvale, hobune tõusis juba kaugelt, löi kolmandama korra pihta jalgadega, Jaan andis ära suud kuningatütrele; kuningatütar lööb talle sõrmusega tähe pähä, siis tunneb pärast ära. Taheti mees kinni võtta, kuninga ette viia; mees kaob ära rahva hulka, kui kala vette. Sõidab koju, päästab hobuse vallale, vennanaesega vana äpardus, ei see ole seentega rahul.

Elavad, elavad – kuningatütar ei anna isale surmarahu: „Aja ilm ühte, kellel täht pää pääl, see mulle suud andis.” Ajas kuningas kõik ühte: sundi´, sandi´, Virulazõ´, Vindlazõ´ – kõik. Tuli Jaan ka: „Kus sa pääsed, kuningas ajab, vaja minna!” Läks Jaan kuninga sauna, ronis laudile, toetas jalad ahju äärele, ise puhus pilli, pillikene tal pääderuhune. Kuningatütar läheb, tõstatab kõikide mütsisid, otsib sõrmusetähte – ei leia. „Kas on kõik siin ?” Keegi teadis ütelda, kuninga saunas ajada hilpharakas pilli. Läks kuningatütar vaatama: ennäe, täht pää pääl, ise mees tuha, tolmuga ühes!

„Kuis ma sellele lähen – mõtles kuningatütar – kui andis suud, siis oli ilus mees, aga nüüd!” Mis teha? Pani talle hääd riided selga, laulatas ära.

See oli kuninga noorem tütar, aga tal oli veel kaks, need pani kuningas ka mehele.

Elasivad, elasivad, läheb kuningas kord käima, näeb: nurmel emis kahetõistkümne põrsaga, muld kullane ja hõbedane, põrsastel üks harjas kullast, tõine hõbedast. Kuningas väimehi taga ajama: „ Tooge mulle põrsad; kui ma need saan, siis saan kõik hüva! ” Targad väid võtsivad palju raha, võtsivad hobuseid, sõitsivad põrsaid püüdma. Kolmas ütles oma naesele: „Küsi mulle isalt niisugune hobune, mis vett veab!” Anti talle vana hobusekont. Istus mees selga, näoga hänna poole, löi kämblaga hobusele vasta kintsu, kargas hännast kinni, raputas luud ära naha seest, andis varestele süüa, ise kivi juurde: „Hovõzekene, hiirukene nne.” Tuleb hobune: „Mis tarvis, Jaan, veli?„

„Sõidame emist otsima kahetõistkümne põrsaga!” Istus selga, kui sõitsivad, nii äragi sõitsivad põrsaste juurde. „Istu sa seljas – õpetab hobune – küll ma jalgadega kinni võtan!” Jaan seob emisele köie kaela ja minema, muud ühtigi. Sõitvad kaks tarka väid ka, hakkavad Jaani usutama: „Kas müüd meile emise ära?„

„Müün.„

„Palju hinda tahad?„

„Ei taha palju, andke tsili-sõrm.” Andsivad mehed sõrme, Jaan lõikas ära mõlemil, pistis tasku, andis emise ära. Väid viisivad emise koju; kuningal hää meel: ei kellelgi niisugust looma, kui tal. Tütred uhked: „Vaata meie mehed, vaat´ need on mehed; ära tõivad emise, tõivad põrsad ka!” Kolmas nutab: „Oh ma vaene, ei mul meest, ei midagi!”

Elasivad, elasivad, läks kuningas jalutama, nägi: käib lehm niidu pääl kahetõistkümne vasikaga, meene niit, kullane häierm. Kuningas jälle saadab väid lehma püüdma. Istusivad väid hääde hobuste selga, võtsivad palju raha ühes ka, sõitsivad ära. Jaan laseb naesel kuningalt jälle veehobuse küsida. Istub tõine selga, pale hänna poole, raputab kord hobusekonti, raputab luud välja naha seest, viskab varestele söödiks. Siis läheb kivi juurde, hüüab oma hobuse välja, istub selga. Sõitis, võttis lehma kinni, pani köie sarvi, laseb hobuse vallale. Sõitvad jälle kaks tarka väid: „Müüd lehma?„

„Miks ei?„

„Mida küsid?„

„Mida küsin? andke väikene-varvas.” Mõtlesivad mehed: „Mis meil varvas on lehma vasta, anname ära!” Andsivad, Jaan lõikas ära, pistis tasku. Viisivad väid lehma koju, kuningal tuline hää meel. Kaks vanemat tütart ka uhkust täis oma meeste pääle, ei nooremal ühtigi.

Elasivad, kui kaua elasivad, nägi kuningas hobuse kahetõistkümne varsaga, kõigil üks karv kullane, tõine hõbedane. Saadeti jälle väid hobust püüdma. Väid sõitsivad uhkete hobuste seljas, Jaan raputas oma veehobuse kondid nahast välja, astus kivi äärde: „Hovõzekene, hiirukene nne”. Tuli hobune: „Mis on, Jaan, veli?„

„Sõidame, kus käib hobune kahetõistkümne varsaga, kõigil üks karv kullane, tõine hõbedane. „Ahah, see mu ema, mu vennad; istu selga!” Jaan istus. „Vaata Jaan – õpetab hobune – mina ahvatlen ema kuhja kallale sööma, sina poe kuhja alla, võta kinni!” Jaan läks kuhja alla, hobune pettis ema kuhja kallale sööma, Jaan hobusel ninast kinni, suitsed pähä – sõitsivad minema – kakstõistkümmend varsa järel kõik.

Tulivad jälle kaks kälimeest: „Müü ära meile hobune!„

„Müün.„

„Palju nõuad?„

„Palju nõuan, andke kiskuda üle selja rihmatäis nahka.” Võtsivad mehed riided maha, andsivad kiskuda seljast rihmatäie nahka. Sõitsivad koju, kuningal hää meel, vanemad tütred lähevad ikka uhkemaks noorema vasta, see nutab oma õnnetust.

Tehakse saun, tarvis väidel teetolmust puhastada. Ei kaks vanemat taha sauna minna. Viidi vägisi, võeti neil kindad käest: mis see? ei kummalgi ole väikest-sõrme. Jaan võtab sõrmed taskust, hüüab: „Vaata, siin emis kahetõistkümne põrsaga!” Kisti saapad jalast, ei meestel varvast. Jaan toob varbad välja: „Vaata, siin lehm kahetõistkümne vasikaga!” Võeti särk maha meestel, Jaan näitab selja pääle: „Vaata, siin hobune kahetõistkümne varsaga!”

Kuningas süttib vihaseks: „Teile ma kulda andsin, hõbedat, hääd hobused, aga te sel viisil mind petsite!” Poos kuningas nad üles, aga Jaan hullikene sai kõige targem. Ta tark oligi, ta nii paljalt tegi. Kuningas andis Jaanile kõik oma lossi. Hakkas Jaan sääl oma noore naesega elama, elab nüüdgi veel.