Tuhapus’s’ja

Oli isal kolm poega, kahel vanemal es ole viga, tublid mehed; kolmas, kõige noorem oli vähe ul´l´ikene; ei ta palju muud just tahtnud teha, kui magas tuhas, tuhapus´s´ja talle nimeks antigi.

Hakkas isa surema, ütles poegadele: „Tulge te igaüks kolm ööd mu haua pääle, valvama, kui maetud olen, et keegi rohtu mu haualt ära ei sööks!” – Isa suri, maeti maha. Kääpä pääle kasvas hein, üks liblekene ikka kullane, tõine hõbedane, kolmas vaskne.

Läks vanem poeg valvile isa haua pääle; valvas, valvas, kui hakkas juba aokene tulema – mees jäi magama. Kui magas, tuli hobune: kuldpäitsed pääs, kuldsadul seljas, ise kullast kõik, mis särab aga; tuli, söi heina ära kõik.

Vanem poeg ärkab, vaatab: rohi ära söödud. „Kust sa ta enam võtad, söödud, mis söödud!” Läheb koju.

Üle päeva kasvab hauakünkale uus hein: ikka üks kõrs kullane, tõine hõbedane, kolmas vaskne. Õhtul läheb vanem poeg jälle valvile; valvab, valvab, juba hakkab hommikust koitma, mees jääb magama. Tuleb hõbedane hobune, sadul seljas hõbedast, päitsed pääs selge hõbe; tuleb, sööb heina kõik ära haua päält. Ärkab mees: rohi ära, küngas paljas. „Mis söödud, see söödud, kust ma ta tagasi võtan!” Läheb koju.

Valvab kolmandamagi öö, jääb niisama aotähekese tulekul vähe suikuma. Tuleb vaskne hobune, sööb rohu ära.

Vanem vend koju: „Kes Juudas teab, kes õige selle heina ära sõi, pole mina oma silmaga kedagi näinud!”

Saadab keskmise venna valvile. Sel seesama lugu, kui vanemalgi. Valvab kolm ööd, jääb hommikust poole ööd tukkuma; tuleb hobune, sööb rohu ära.

Saadeti tuhapussija ka. „Mis sa siin tuhas vedeled, kasi ka isa hauale!” – käratavad talle vennad. Tuhapussija aigutab, ringutab: „E kus sa pääsed, vaja ikka minna ka!” Võtab kepi; kui saab isa hauale, sirutab jälle pikale, magab, noorskab, mis maa aga müdiseb. Magab ta, magab, ärkab vasta valget, vaatab, vaatab: „On see aokene, on see päevakene, nii kui tuli paistab kaugelt, lähemale ikka tuleb!” Tema ruttu haua päält ära, lööb nagu kõrvale, näeb: tuleb hobune, kõik kullast, üle ja üle; sadul kullane seljas, päitsed pääs kullased – tuleb, hakkab rohtu ära sööma haua päält. „Ah või sina see heinasööja olidgi,” hüüab tuhapussija, traps! hobusel lakast kinni, ise selga ja las´ käia koju poole. Mis viga sõita, sadul juba enne seljas ja suitsed suus, muudkui pea aga!

Sai koju, viis kuldhobuse oma aita, pani ta sinna. Es ole sääl just ruumi puudust, ait oli tühi. Kes tuhapussijale ka midagi raatsis anda! Vanemal vennal oli ait kõigevähemast süsigi täis, keskmisel vihtu, nooremal mitte aga midagi; tõised vennad veel tulivad ja rikkusivad ja ropastasivad uksealuseid ja seinaäärseid.

Hääkene küll; pani ta kuldhobuse aita, ise tuppa ja otseteel jälle tuhka magama. Magas ta, magas üle päeva; tuli õhtu, andis vanem vend talle jalaga pihta: „Katsu, et isa hauale saad, juba hämarik õue pääl!” Tuhapussija aigutab, ringutab: „Ah või juba hämarik, noh ikka minna, kus sa pääsed!”

Läheb ta isa hauale, sääl, ei vaata ümbergi, külje pääle ja põõnutab edasi. Magab ta, magab, hakkab aokene tulema, ärkab ta üles. Näeb: mis see on? tuleb ikka ligemale, nagu vesi, nagu jää; näeb: hõbehobune, kõik hõbedane, sadul seljas hõbedast, päitsed pääs selge hõbe. Tema ruttu haua päält kõrvale; kui hakkab hõbehobu rohtu sööma, tema parviuh! lakast kinni, ise selga ja viibgi hõbehobuse ka oma aita.

Paneb hobuse aita, läheb ukse taha kõlistama. „Laske sisse!” Vend laseb sisse, jalaga talle pihta: „Ah või sa nii vara juba mõistsid koju tulla!” Tuhapussija jälle kolde ja noorskab üle päeva.

Tuli kolmas öö, läks asi niisama. Näeb tuhapussija: kaugelt tuleb kui tuli, kui leek; vaatab: vaskhobune. Kui hakkab hobune sööma, tema selga ja otseteed oma aita; paneb vaskhobuse ka kullase ja hõbedase juurde: ei neile tarvis heinu ette anda, ei rokka – elavad pühäst hõngust. Ise läheb ta tuppa ja vanad teed köide magama.

Elasivad nad, elasivad; kuulvad vennad, et naabruses tulevad pulmad, toredad pulmad; oli rikas kosilane. Neil muidugi ka tarvis minna. Hakkasivad nad pulmade vasta seadma; ei neil olnud hobust, millega sõita, aga vanemal vennal oli sikk, keskmisel pahr. Kui ei ole muud ratsalooma, nendega ka hää sõita. Soevad, kanivad, üks oma sikku, tõine oma pahra, seadvad nad sõidule valmis; naervad veel kolmandamat venda: „Meil ometi pahr ja sikk, millega sina sõidad, kas oma tühja aida seljas ?” Kui päev hakkas madalale minema, läksivad vennad teele: ei tee olnud pikk, ei lühikene, oli ehk versta kaks vahet. Aga vaja vara sõita, muidu ehk ei jõua!

Kolmas vend magab, kui hakkab juba päikene jumalihe minema, ärkab ta, mõtleb, mõtleb: „Vaja õige mul ka pulmale minna!” Läheb aita, võtab oma kuldtäku. Täkk teda õpetama: „Karga mulle pahemast kõrvast sisse, paremast kõrvast välja.” Tuhapussija temale pahemast kõrvast sisse, paremast välja. Kui tuli välja: kuldriided seljas, kuldkingad jalas, nii ilus ise, et ilusamat ei ole. Kui hakkas sõitma, tõusis kui tuulega üles, lendas vendadele järele; need olivad kõige selle aja sõitnud, es ole veel pulmatalusse jõudnud. Kui sai nende kohta, hüüdis: „Sikk paiiu, pahr mutta, lasske ezänd teed pite!” Kui ütles, pahr pöörles mudas, sikk tee veeres, mehed seljast maas ja suurt isandat vaatama. „Jumal ei, Jumal ei, ezändäkene!” saivad veel hüüda, oligi juba kadunud.

Kui lendas tuhapussija pulmatalu murule, kõik rahvas põlvile maha: nii ilus ta oli, nii läikiv, nii püha. Tõusivad siis üles, käte pääl tahtvad teda tuppa viia, häid, paremaid ette kanda. Tema vasta: „Taha ei ma teiega süüa, ei juua, aga toogu see mulle seeme õlut, kes täna õhtu siia toodi!” Kes see muud oli, kui mõrsia ise! Viis see talle õlut, jõi ta, kui andis kannu tagasi, kraps! mõrsial ümbert piha kinni ja käänas sadula pääle. Ei jäänud jälge järele, paljas udu, ei teadnud keegi kuhu läks, kuhu järele ajad.

Sõidab tuhapussija koju poole, teel vennad jälle vastas, ei nad olnud palju kaugemale jõudnud. Tema kui hüüdis: „Sikk paiiu, pahr mutta, lasske ezänd teed pite!” olivadgi mõlemad mudas, rabelesivad sääl tõine siku, tõine pahra all; saivad veel hüüda: „Jumal ei, Jumal ei, ezändäkene! oligi see ju silmist kadunud.

Lendas tema mõrsiaga koju, pani ta oma aita, kuldhobuse kõrvale istuma; istus mõrsia sääl, istus; ei tal vaja süüa, ei juua, elas pühast hõngust.

Pani ära aita mõrsia ja hobuse, ise ronib tuhka. Tulivad vennad koju, tõine tõmbab ta jalga pidi välja, rääkivad, mis imet nad näinud: suur isand sõitnud neilt mööda, niisugune, kui maa pääl sugugi ei olla, mis vilkunud ja välkunud kõik. „Vist oli kas Jumal, või mõni pühane!„

„Meie nägime – kähitasivad vennad – mis sina ka, sina midagi ei näinud!„

„Mis teha – ütleb tuhapussija vasta – te olete ju targad, mina hullikene!”

Elasivad nad, elasivad: nädala pärast jälle pulmad tõise naabri juures. Vennad soevad kõige nädala, tõine sikku, tõine pahra, puhastavad, pesevad, et sõidulooma oleks pulmale. Naervad veel kolmandamat venda: „Noh kuidas sa siis sõidad, kas tuhaga? meil ometi sikk ja pahrgi oma päralt.”

Seadsivad nad, seadsivad, tuli pulmapäev kätte. Tarvis juba enne pooltpäeva ära sõita, et õigel ajal pidule jõuaks, tee küll pikk ei ole, ei ka just lühikene – kolm versta üle nurme – aga ikka parem, kui varem teele saad. Sõitvad nad pulma, tõine siku seljas, tõine pahra turjal. Peksvad neid, peksvad: sikk tükib tee päält kõrvale, ikka kraavi, pahr jälle otse mutta. Aga ikka parem, kui jala. Tühine mees, kes jala pulmale läheb! Naervad veel kolmandamat venda, et see nii nõuuta mees, omale sõidulooma ei saa. Kolmas aga magab koldes magamist; saab õhtu, ärkab üles, sedamaid aita. Võtab hõbehobuse, sel juba sadul seljas, suitsed suus, muudkui astu selga. Hõbehobune aga enne õpetama: „Tüki mu pahemast kõrvast sisse, paremast kõrvast välja!” Tuhapussija võtab õpetuse omaks, kui tuleb välja: hõberiided seljas, hõbekingad jalas, valge kui lumi; ise ilusam, kui ilus. Hobune ju teab kuhu minna: lendab pulmamaja poole. Võttis ta vennad ju oma põllu otsas kinni. Olivad küll vara teele läinud, aga kus sa sooja ilmaga kaugele jõuad! Hüüdis mees kord: „Sikk paiiu, pahr mutta, lasske ezänd teed pite!” – kui hüüdis, sikk viisgi peremehe kraavi, pahr oma otseteed mudalompi. viskas peremehe sisse, ise ta jalgade pääle püherdama. Hüüdsivad veel vennad: „Jumal ei, ezändäkene!” oli juba kadunud, kui tuul.

Tuleb pulmale, rahvas jälle kõik põlvile maha, pakkuvad süüa, juua. Tema ei võta vasta, ütleb: „ Toogu see mulle seeme õlut, kes täna õhtu siia toodi!” Tuli mõrsia, tõi talle kannuga õlut. Kui oli joonud, kui andis kannu kätte, saigi mõrsia ümbert piha kinni, käänas sadulale, ise minema, paksu udu õue täis, ei jälgigi näe – võta kinni! Viis sellegi mõrsia ära. Teel sai vendade kohta, need olivad just mudaaugust välja pääsenud; kui kauaks! Hüüdis ta kord: „Sikk paiiu” nne. mehed pöörlesivad uuesti, aga ikka tõine pahra kõhu alt, tõine siku jalge vahelt, ikka hüüdsivad: „Jumal ei, Jumal ei, ezändäkene!” Viis ta selle mõrsia ka ja pani aita hõbehobuse juurde istuma; ei talle süüa tarvis anda, ei juua, elab pühäst hõngus. Ise tuhka magama.

Tulivad tõised vennad koju, es ole nad pulma näinudgi. Tõmbas vanem tuhapussija jalga pidi koldest välja: „Mis sa siin magad kodus! Vaat´ me, me oleme tõised mehed, kui sina; pulma küll enam ei jõudnud – tarvis tõinekord varem ära sõita – aga teel nägime niisuguse isanda, et mis vilkus ja välkus: silmad meil praegu veel haiged. Hüüdsime veel talle: „Jumal ei, Jumal ei, ezändakene!” ju oli meie silmist kadunud.”

Elasivad nad, elasivad: olivad jällegi pulmad, just nädala pärast. Vanemad vennad muidugi pulma vastu valmistama – eks poissmeestel tarvis minna mõrsiat ära otsima! Soevad nad kõige nädala üks oma sikku, tõine pahra, et sõiduloomad ka ilusasti ära oleksivad haritud: kes ropuga pidule läheb! Naervad veel viimast venda: „Ega sinust kuhugile minejat ei saa, sul pole muud kui magad, laisk loom!” Noorem vasta: „Minge aga te, vennad, ja vaatage mõrsiad välja, te olete targad, ma parem jään koju!” –

Sõitsivad vennad hommiku vara ära, et pulma talusse jõuaksivad; tee pikk – kolm versta ja pool veel päälegi. Kui sõitsivad ära, nii sõitsivad ära. Tuhapussija ootab, magab õhtuni, siis võtab vaskhobuse, sel kõrvast sisse, tõisest välja, saab vaskriided selga, mis kumab aga kõik. Ise ilus, kui ime. Istub ta hobusele selga, ei saa õige sõitmagi, ongi juba vennad käes. Kui hüüdis kord: „Sikk paiiu nne.,” mõlemad juba mudas ja karjuvad säält: „Jumal ei, ezändäkene!”

Kui lendas pulmatalu murule, kõik vaatama: „On see kuningas, on see Jumal?” Pakkuvad süüa, tahtvad tuppa viia, häid, paremaid ette panna; tema ei võta muud vasta, kui ütleb: „Toogu see mulle seeme õlut, kes täna õhtu siia toodi!” Kes see muud oli, kui mõrsia! Tõi mõrsia õlut, mees jõi, andis kannu tagasi, kui võttis mõrsia õlga pidi kinni, kui keeras hobuse pääle, ise minema; ei jälge järel. Teel jälle vennad mutta, ise koju, pani mõrsia aita vaskhobuse juurde. Iga mõrsia istus oma hobuse juures, kuldhobuse juures kõige ilusam – selle ta vist ikka enesele hoidis. Saanud ta mõrsia ära pannud, hobuse ka – puges tuhka, noorskas, mis tuba aga mürises vasta. Kui tulivad vennad koju, andsivad talle jalaga pihta: „Eh, mehike, kui sina oleksid näinud, mis meie nägime; silmad praegu veel kiirgavad!„

„Kus mul vaesel seda näha, mis teil, te olete ju targad, mis minust!”

Magasivad nad üle öö, tõusivad; mis vendadel muud ametiks, kui muidugi nooremat jälle pilkama! Naersivad, naersivad: „Läki aitu kergitama, saame näha, kellel kõige kergem!” Arvasivad: „Mis viga noorema aita kergitada, tal ju tühi, meil ometigi süsi ja vihtugi täis!” Läksivad, kergitasivad, kui tõstsivad nurka pidi üles vanema venna aida ühes sütega, tõisel niisama. „Noh nüüd tarvis nooremal ära kergitada, paigast ära koguni nihutada!” Kui liigutasivad aida nurka: ühekorraga hobused hirnuma, mõrsiad kuigelemma. Vennad täis imestust: „Oi, vend, lase meil ka näha, mis sul aidas, anna kas ukse prao vahelt kord vaadata!„

„Näitan, näitan, aga enne pühkige oma kübaratega mu aidalävelt ära, mis te siia roppust teinud!” Vennad kübarad kätte ja hõõruvad kõik puhtaks.

Noh, läksivad nad sisse, vaatasivad, mis süda aga värises meestel sees. Kui hüppas noorem vend kuldhobusele pahemast kõrvast sisse, paremast välja, – mis ait kolas vasta, kuld kõik, riided seljas, kingad jalas. Vennad põlvile maha, paluma. „Tõuske aga üles – ütleb noorem vend – ometigi te mu vennad ikka olete!” Laseb vanema venna vaskhobusel läbi pää pugeda, keskmise läbi hõbehobuse pää – saavad need ka hõbe- ja vaskriided selga – aga mis need noorema venna vasta? – kui see kord pööris, nii välkus aga. Võttis ta kuldhobuse juurest mõrsia enesele, andis tõised kaks vendadele. Tehti pulmad, tapeti pulmadeks nii hästi sikk, kui pahr, peeti suured peod. Ja minagi sääl söin ja jõin, aga suhu ei saanud; kõik läks üle huulte maha.