Kivikuninga kaitsealune

Sõitis kuningas jahi pääle, sõitis, ajas, tuli tagasi, kuuleb, keegi kutsub teda: „Oota, kuhu lähed?”

Kuningas vaatab, vaatab – ei kedagi; läheb edasi, jälle juba keegi hüüab: „Oota, kuhu lähed?”

Vaatab kuningas, vaatab, kust hääl peaks tulema, ei inimesehinge ligi, piiris. Läheb edasi, hüüab hääl uuest: „Sõida kivi juurde, raiu kivi mõõgaga!”

Kuningas vasta: „Ma kivisse raiun, mõõga rikun.”

„Raiu aga, küll mõõk terveks jääb.”

Raius kuningas – kivi pehme kui naeris – raius kivi pooleks. Tuli inimene välja kivi alt. Kuningas küsima: „Kes sa oled?”

„Olen kivikuningas, aga kes sina oled?”

„Olen maakuningas.”

Tervitasivad mõlemad, palus maakuningas oma juurde külasse. Läksivad, söivad, jõivad, pidasivad rõõmu; seni maakuningas lasi müüri müürida, et kivikuninga kinni võiks panna, kuni annaks teada tõiste kuningatele, mis imemees temal olla. Müüris müüri valmis, pettis kivikuninga sisse, pani raudpartega ukse kinni; läbi akna andis süüa, juua.

Oli maakuningal poeg, ei suurukene. Käis see ümber, puhus pilli; kui sai müüri ligi, kivikuningas ära tal võttis pilli läbi akna. Poiss küsima: „Lell, lell, anna kätte mu pill!”

„Siis ma su pilli annan, kui sa mu välja lased.”

„Kuis ma sind välja jõuan lasta, ma ustki vallale ei saa.”

„Astu sa, kus sui ema magab, jalutsis laua pääl on võti, see too ära, keera uks lahti!”

Läks poisikene ema magadiskambri, võttis laua päält võtme, tuli, päästis lahti kivikuninga. See talle andis pilli kätte, ütles: „Vaata, kui sul on väga raske, siis mõtle mu pääle, mõtle: „Mul om iiibä rase, kos om kivikuningas?” – Aga kui su ema viiakse poomisele, siis ütle: „Ei ema ole süüdi, mina olen.”

Oli kivikuningas poissi nii õpetanud, läks, kadus ära.

Tulivad kokku maakuninga kutsumise pääle kõik kuningad ligidalt, kaugelt. Söivad, jõivad, ütles maakuningas: „Kas sai kellegil ju näha, kuulda kivikuningast?”

„Ei kellegil.”

„Aga minul on ta ära pandud müüri taha, ma teid ka sellepärast kokku kutsusin, läki vaatama, missugune ta on!”

Läksivad kõik vaatama, kuningas keeras tabad lahti, päästis ukse vallale – ei kedagi sees. Kes süüdlane? Naene muidugi, tema käes oli võti. Mis naesega teha? Mis muud, kui ära puua; miks ta tegi!

Viiakse naene poomisele; poeg jookseb järele, ütleb isale: „Ära sa ema poo, mina päästsin kivikuninga välja!”

„Sina päästsid! Kuidas?”

„Ta mult võttis pilli, ei annud tagasi, õpetas ära, kus võti on, käskis ukse lahti keerda, siis annab pilli tagasi.”

Kuningas viha täis: „Mis talle teha? Ära tappa, muud ühtigi, ma ta ära söön!”

Ei tõised kuningad lasknud: „Kuis sa oma liha, verd sööd! Anna talle soldat ühes, kiri ka, laia ilma pääle.”

Lasti poeg minema, anti ühes soldat, anti kiri. Läksivad nad päeva, läksivad kaks, saivad tihedasse metsa, kus ei vett, ei süüa. Juhtusivad kaevu juurde, aga ei vett saa kätte, vesi liig sügavas. „Kuis saame?”

„Keerame köie, laseme tõinetõise alla, joome, siis tõmbame välja jälle!”

Kiskusivad nad paju, tegivad köie, soldat ütles: „Lase mind ennemalt!”

Kuningapoeg lasi soldati kaevu, soldat jõi, tuli välja, lasi kuningapoja alla, see jõi jänu täis, hüüdis: „Tõmba välja!”

„Ei tõmba!”

„Miks ei?”

„Siis tõmban, kui sa kirja ära annad, et mina saan kuningapojaks, sina mu sulaseks.”

Kuningapoeg palub, palub – ei soldat halasta. Mis teha, surra ka ei taha kaevu põhja, lubab ära anda kirja. Tõmbas soldat kuningapoja välja, võttis kirja talt ära; sai kuningapoeg sulaseks, sulane kuningapojaks.

Lähevad nad, lähevad – saavad võõra kuninga maale, ei nii pea, kui me kõneleme. Kuningas võtab nad vasta – on ju tõise kuninga poeg – küsib: „Kes see tõine on?”

„Ah, see mu sulane.”

Söivad, jõivad, kuningas küsis: „Jää sa mu juurde kauemaks, ehk ma sulle tütregi annan!”

Jäi soldat kuninga juurde elama, küsis kuningalt: „Kas ei ole siin kedagi naest, kes võiks mu poisile kirja õpetada? Ma panen poisi sinna.”

Leiti naene, viidi poiss ta juurde õppusele. Naene näitab, õpetab: ei poiss pane tähelegi, mis naene räägib. Vaevas, vaevas naene teda päeva kaks, kolm – küsis poiss: „Lase mind ehk üheks päevakski välja, ma korrja meelt, ehk ma hakkan pisutki mõistma, mida sa mulle õpetad!” – Lasi naene ta päevaks: „Lahuta see tänane päev, tule tagasi jälle!”

Hää küll, läks poiss, sai mere rannale, korjas kivisid, viskas merde, halgahti tal meelde : „Ah Jumal, kus kivikuningas on, kes mind tahtis aidata?”

Kui mõtles nii, juba kivikuningas teda tervitas: „Siin ma olen!”

Kivikuningas viis poisi oma poole külasse. Ta sääl söi ja jõi, mõtles, et üks päev oli kulunud: oli kulunud juba kolm päeva. „Ah kivikuningas, tarvis minna koju, muidu mind perenaene peksab, päevaks ta mulle andiski luba!”

„Sa ju kolm päeva mu juures viibisid.”

„Oh Jumal, siis pean ruttu, ruttu minema!”

Hüüdis kivikuningas vanemat tütart: „Vanem tütar, kas sul ei ole midagi, mida poisile kostiks anda võiksime?”

„Oh, mul niisugune tahk, pane laua pääle, tõuka ühte poole: süüa, juua küllalt; tõuka tagasi: ära kõik.”

„Noh noorele poisile see asi ka hää, anna siia.”

Vanem tütar andis poisile tahu, poiss jättis terveks, hakkas minema. Tuli kivikuningas teda saatma, vilistas korra, jooksis nende juurde hiir hobune: „Mis sa mulle ütled, peremees?”

„Sa mind enne kuulsid, nüüd kuule seda noort poissi.”

„Võin, peremees; istu selga, poiss.”

Poiss istus selga, sõitis koju, lasi hobuse vallale. Naene teda katkub, käristab, lööb, kus ta nii kaua ümber ajanud, kas see üks päev olla. Poiss nutma, nutab kibedasti. Naene küsib: „Sa kaua ära olid, sa ehk süüa tahad?”

„Tahaksin küll!” – Naene aga ei anna. Võttis poiss tahu, pani lauale, lükkas korra: süüa, juua küllalt. Poiss sööma; istus naene lauale, sai seegi. Kui olivad söönud, lükkas poiss tahu tagasi: puhas kõik, puhas jäigi – läks ära magama.

Tuleb kuningatütar, sellesama kuninga tütar, kus soldat elas, küsib: „Kas poiss kodus?”

„Kodus, magab – aga kas tead, mis hää asi tal on?”

„Noh, mis siis?”

„Tal tahk, kui lükkad korra: süüa, juua, laud täis; lükkad tagasi: laud puhas, kui pühitud.”

„Kus poiss magab?”

„Eks sa näe, sääl!”

Läheb kuningatütar poisi voodile: „Poiss, ae poiss, näita mulle oma asjakene, mis külast ühes tõid.”

Ei poiss taha, ajab vasta; noh, kes naeste nurumisele vasta jõuab panna, toob tahu välja. Kuningatütar vaatab, viib ära.

Hakkas naene poisile jälle kirja näitama: mida ta näitas, seda poiss juba kõik mõistis. Naesel hää meel: saab poisist maksu, saab süüa, juua ka, ei vaeva ühtigi.

Elasivad, elasivad, küsib poiss jälle, kas tohiks ära minna kahe päeva pääle: „Mul igav.”

„Mine, aga ära enam ole, kui kaks päeva!”

Läks poiss jälle mere rannale, pildus kivisid, tuli talle kivikuningas meelde. Kui tuli meelde, oligi sääl. Kivikuningas tervitas: „Kas terve oled?”

„Terve jah, aga igav on.”

Läks ta jälle külasse kivikuninga juurde, söi, jõi, mängis kivikuninga tütartega, ei märkanudgi, kuidas aeg kulus. „Noh, poiss” – ütles kivikuningas – „nüüd aeg minna, juba neli päeva möödas.”

„Oh Jumal, ja mind kahe pääle lasti!”

Küsis kivikuningas: „Keskmine tütar, kas sul poisi tarvis hüvä kossti on?”

„ Om mul var´ukae´tava, kõik sinnne är näus, mea ilma pääl om.”

„Anna siia, see ka hää noorele poisile.”

Andis keskmine tütar poisile selle peegli. Kivikuningas saatis poissi jälle, vilistas, tuli hobune: maa värises, kui ta tuli. Ütles kivikuningas: „ Saiza vassta minu, kui mõts vassta tuult! ”

Hobune seisis, küsis: „Mis on, peremees?”

„Mind sa tänini kuulsid, kuule nüüd seda noort poissi.”

„Kuulen, peremees.”

Poiss istus selga, ajas koju, lasi hobuse vallale.

Poiss tuppa, naene tõreleb natuke ka, ei nii palju, kui esimene kord; poiss sööb, joob; saand söönud, võtab peegli välja, vaatab, mis maailmas sünnib, vaatab kus hobõsid varastedas, kus midagi tehakse, – mis ilma pääl oli, kõik paistis peeglist välja – vaatab ka, kuidas kuningatütar kirpusid otsib. Poiss pistab sõrmega: „ A hatt, mes sa teet! ”

Noh, pani peegli tasku, läks magama. Aga naene üle õla ka oli ära näinud kõik.

Tuli hommikul – poiss veel magas alles – tuli jälle kuningatütar: „Kas poiss sul kodus?”

„Kodus jah.”

„Kus ta on?”

„Magab, – aga kas tead, mis hää asi tal on?”

„Mis siis, ütle aga!”

„Ei ütle mitte!”

„Noh, ütle ikka!”

„Tal peegel, kõik paistab sisse ära, mis ilmas sünnib; poiss ära vaatas: sa eila õhtul kirpusid otsisid.”

„Õigus on.”

Kuningatütar poisi voodi äärele: „Poiss, poiss, näita mulle, mida külast ühes tõid!”

„Ah, ei ole ühtigi.”

„Ei, sul on hää asi, näita mulle ka!”

Kui näitas poiss peegelt, ära viis kuningatütar sellegi.

Noh, elasivad päeva kaks, kolm; poiss luges, kirjutas juba paremini, kui naene. Küsis poiss: „Lase mind käima minna kolmeks päevaks!”

„Lasen, aga ei kauemaks, sa ikka kauem jääd.”

Läks poiss jällegi mere rannale, pildus kivisid, mõtles: „Kus mu kivikuningas on?”

Kui mõtles, juba tuli kivikuningas, tervitas, kutsus külasse. Läksivad, seiie, jeiie, hüvä kaiie – juba oli läinud kuus päeva. Ütles kivikuningas: „Nüüd mine koju, sa juba olid kuus päeva.”

„Oh Jumal, mina kolm arvasin, kolmeks lubatigi!”

„Noh, noorem tütar – hüüdis kivikuningas – „kas sul midagi hääd kosti om?”

„On mul harmonika, kui mängid, siis igaüks tantsib, olgu vana, olgu vigane.”

„See noorele poisile hää ka, anna kätte!”

Sai poiss lõõtsapilli. Läks kivikuningas teda saatma, vilistas, tuli kolmas hobune; maa värises, mets kahises, kui hobune tuli: „Mis on, peremees?”

„Sa mind kuulsid, nüüd kuule seda noort poissi.”

„Võin, peremees.”

„Ja nüüd” – ütles kivikuningas poisile – „jää terveks, sa mind ära enam kutsu, ma enam ei tule. Mis ma võisin, tegin; ei nüüd ühtigi enam.”

Poiss tänab, jätab terveks, sõidab ära koju.

Läheb tuppa, naene tõrelema: „Kus sa olid nii kaua? Ma sind kolmeks päevaks lubasin!”

Võtab poiss pilli, hakkab mängima. Kui mängis: naene hakkab jalga tõstma; poiss mängib paremini: naene ka tantsib paremini; tantsib, tantsib ja väsib ära; kargab ahjust kinni, seinast, kukub maha, jalgadega ikka veel sibab, siputab. Viimati poiss pani ära pilli, läks magama, naene ka kobab voodi, liikmed kui ära peksetud.

Hommikul, poiss alles magab, tuleb jälle kuningatütar: „Kas poiss kodus?”

„Kodus.”

„Kus ta nii kaua oli?”

„Ei mina tea, – aga kas tead, mis tal on? Tal pill, kui mängis, mina hakkasin kargama, tantsima, väsisin ära, kukkusin maha, ikka veel tahtsin tantsida.”

Läks kuningatütar poissi paluma: „Näita ja näita!”

Ei poiss taha: „Mul ühtigi ei ole.”

„Näita Jumala pärast!”

Noh, näitas poiss ära; võttis kuningatütar sellegi, viis ära.

Elavad, elavad, – mis naene temast enam õpetab, ta palju targem, kui naene; aga ei see teda ära taha lasta minna, tal poisist suur kasu. Küsib poiss: „Lase mind välja, mul toas igav!”

Lasti välja. Poiss võtab püssi, võtab koti, läheb ära metsa kaudu käima, ehk juhtub midagi püssi ette; laseb metsast tedre, jõe äärest roopadrikust pardi, toob koju. Naene keedab ära, söövad ära.

Läheb poiss tõisel päeval jälle, toob seda, tõist koju, naene keedab ära, küpsetab ära – tal hääd päevad, ei paremaid soovida.

Kuuldus, et vanem kuningatütar ära viiakse mere rannale musta kätte. Poiss küsib naeselt luba, kas võiks käima minna jälle; saab luba, – naesel hää meel, poiss ehk toob jälle lindu. Poiss läheb, vilistab, tuleb hobune: „Mis sa tahad?”

„Tahan, kuninga vanem tütar on ära antud mustale, kas võime sinna sõita päästma?”

„Võime, minuga võid!”

Istus poiss selga, sõitsivad sinna, kus kuningatütar. Poiss hobuse seljast maha: „Tere, kuningatütar!”

„Tere, tere, kust sa tuled; kas omast loast, või sind keegi saatis?”

„Kes mind saadab? Ma oma peremees!”

„Mine ära noormees, must sinu ka ära sööb.”

„Kuis tema tervet rahvast tohib süüa!”

Kõnelesivad, kõnelesivad, võttis poiss noa, andis tüdrukule, ütles: „Säh, otsi mu pääd.”

Otsis tüdruk ta pääd. Kui hakkas tõusma vesi, ju löi perve päääle: poiss oli magama uinunud. Tüdruk haledasti nutma; voolab vesi poisi palgele: poiss ärkab. Tuli must, küsis: „Kas on kuningatütar siin mulle söödavaks toodud?”

Poiss vasta: „On.”

„Siis tule jookse mulle suhu!”

Poiss jälle: „Oh sa riivatu, küll sul meres kivisid, kandusid, neid näri – ei tervet rahvast!”

„Üheksma kuninga maa taga on kuningapoeg, kes mu vasta võib pidada, aga ta ise siin ei ole, vares luid kanda ei või, sa ära kõnele!”

„ Hüamees tulee ezi! ”

„Katsume rammu!”

Maadlesivad, võttis kuningapoeg tal otsast ära kolm pääd, heitis pääd jõkke, keeled lõikas välja, pani ära kivi alla, veeretas kivi paika jälle. Kuningatütar teda paluma: „Vend, ole hää, tule meie poole külasse!”

„Ei mul ole aega, vaja ära minna.”

Nuttis küll kuningatütar, nuttis, ega sa nutuga meest pea – ära sõitis kuningapoeg.

Keegi sääl ligidal viib vett jõest, näeb, kuningatütar tuleb; jookseb veetooja talle vasta: „Ütle, et ma sind päästsin, muidu su tapan!”

„Mis teha, ütlen!”

Läksivad koju, võeti vasta pillidega, pasunatega, suure hää meelega.

Poiss tuli koju – teel oli paar lindu lasknud – söi, pani magama; magas ära kolm ööd, kolm päeva. Tõusis siis, võttis püssi, läks ära püsslema , käis, nägi: jälle ilm mures. Küsib poiss: „Miks ilm mures?”

„Ah, must nõuab kuninga keskmist tütart.”

Noh, hää küll, hüüdis poiss oma tõist hobust. Tuli hobune: „Mis sa ütled?”

„Kas saame kuninga keskmise tütre päästetuks musta käest?”

„Saame seda, saame enamgi veel!”

Sõitsivad rannale, kuningatütar juba istus, ootas. Tuli kuningapoeg, tervitas, kõneles, andis pääd otsida. Tõusis vesi, löivad laened: poiss oli uinunud, ei kuule. Kuningatütar nutab, nutab: silmavesi voolab poisi palgele. Poiss ärkab: „Oh, kiben sattus mulle palge!”

„Ei, see mu silmavesi!”

Tuli must: „Kas on kuningatütar mulle toodud?”

„On.”

„Siis jooksku mu suhu!”

„Saa söö kivisid, kandusid, ära tervet rahvast taha!”

„Ära sina kõnele; üheksma kuninga maa taga on kuningapoeg, kes meie kolme venna vasta saab, aga ei see või ise siia saada, ei vares ta luid tuua!”

„Tubli mees tuleb ise!”

Hakkasivad jälle maadlema, võeti mustal pääd maha. Pani kuningapoeg keeled jälle kivi alla, kere heitis merde. Kuningatütar jälle paluma: „Tule meile, olgu tunnikski!”

„Ei tule, ära küsigi!” – jättis terveks, sõitis ära.

Soldat oli ära mõistnud: „Kui veetooja päästis, miks siis mina ei päästaks!” – jooksis vasta kuningatütrele: „Ütle, et mina päästsin, muidu tapan!”

„Ütlen.”

„ Võta maad suhu. ”

Kuningatütar võttis maad suhu, vandus. Tulivad koju, kuningal suur rõõm: tõine tütar ka päästetud.

Poiss jälle laseb paari lindu, viib koju, sööb, magab ära neli ööd, neli päeva. Naene vaatab, vaatab: poiss magab. Poiss tõusis üles, naene talle varsi suure uudisega: „Kas tead, see kuningapoeg, kes sind õppusele andis, päästis ära kuninga tõise tütre.”

„Mine ütle, või päästis ära; noh, tubli mees, et ära päästis!”

Elas, elas, läks käima, vaatama: juba jälle kõik ilm mures, kurvastuses. Küsis ta perenaiselt: „Mis inimestel jälle mureks?”

„Muret küll, must nõuab kuningalt nooremat tütart.”

Poiss läheb välja, tuleb hobune: „Mis on, peremees?”

„Kas võime päästa kuninga noorema tütre musta käest?”

„Katsume, aga see on kõva tükk tööd, kõva!”

Sõitsivad nad mere rannale, saivad sinna, kus kuningatütar. Hobusel raudohjad, sellega poiss köitis ta tulpa, ise astus tüdruku juurde. Kõnelesivad, kõnelesivad, poiss annab kuningatütrele pääd otsida. Otsis kuningatütar, poiss jäi magama. Hakkas vesi tõusma üle kallaste, ju tuli kaugelt hupa! hupa! Tüdruk hüüab, ei poiss ärka. Hakkab tüdruk nutma, kaebama; silmavesi voolab poisile palge pääle: poiss ärkab üles. Tuli must: „Kas on mulle toodud söömiseks kuninga noorem tütar?”

„On.”

„Tule siis siia, ma su söön.”

„Näri sa kivisid, kandusid, ära tervet rahvast taha!”

„Ära sa kõnele; üle üheksma kuninga maa on kuningapoeg, see saab meie kolme venna vasta, aga ei see ise siin või olla, ei vares ta luid tuua!”

„Ma ise siin olen!”

„Noh kui oled, siis maadleme!”

Maadlesivad, löi must kuningapoja maa sisse ristkabluni, aga kuningapoeg ära tal võttis kolm pääd. Löi must kuningapoja põlvini, võttis kuningapoeg temal veel ära kolm pääd. Must kui löi, haavas ära kuningapoja käe; võttis kuningapoeg saapa, viskas katki raudohja: hobune appi; võtsivad ära mustal kõik pääd, viskasivad pääd, kere merde, keeled panivad kivi alla.

Kuningatütar vaatab: poisil käsi verine; võtab rätiku kaelast, mähib haava kinni, ise poissi külasse paluma. Ei poiss kuule, kas räägi, mis räägid; istub hobuse selga, kihutab minema, ajab koju, paneb magama.

Oli kokk kuulnud, et kaks kuningatütart päästetud. „Ega minagi tühisem ole, kui tõised!” – tema ka päästma. Tuleb kuningatütrele vasta: „Ütle, et mina su päästsin, muidu tapan!”

„Mis teha, ütlen!”

Tulivad koju, kuningal rõõm suur, tütred kõik kodus jälle. Mis nüüd muud, kui mehele panna tütred, igaühel ju oma teada.

Sõsarad oma vahel räägivad: „Kust me selle saame, kes meid päästis?”

Noorem ütleb: „Küsime isalt luba enne laulatust veel minna vähe kõndima, linna vaatama!”

Isa lubab, tütred lähevad, päeva otsa otsivad – ei leia. Küsis tõisel päeval tõine sõsar: „Sa nooremale lubasid, luba mulle ka!”

Lubas isa veel kord. Ei ühtigi leida. Saavad luba veel kolmandaks päevaks, otsivad, juba õhtu käes – ei ühtigi. Jooksivad nad, otsisivad, tuli meelde nooremale tütrele: „Aga poisi järele ma veel ei ole vaatanud, tarvis selle järele ka vaadata!”

Läks ta sinna: „Kas poiss kodus?”

„Kodus jah, aga magab, kui haige. Kaks korda magas juba enne, aga siis oli terve, nüüd käsi rätikuga ära seotud, verine kõik!”

Tüdruk läheb vaatama, tunneb ära oma rätiku. „Hoia sa teda hästi!” – kinnitab tüdruk naest, jookseb koju: „Noh, isa, nüüd ma olen õige päästja leidnud!”

Läksivad vaatama kõik; poiss ikka magab alles. „Vaata isa, see mu rätik, millega päästja käe ära mähkisin!”

Kaks päeva ootasivad kõik põlvili, siis poiss ajas silmad lahti, tõusis, kohkus: tuba inimesi täis, kuningas, kõrged väeülemad, kõik ta voodi ees põlvili maas. „Ära sa kohku, – vaigistab kuningas – sulle paha ei tule, sulle suur au tuleb!”

Poiss tõusis, pesi, siis läks kuninga lossi. „Kui sa päästsid – ütles kuningas – siis too tunnistust, ma ei tea, kes päästja on, mitu ütlevad.”

Ütleb noorem tütar: „Läki mere äärde vaatama, kes tähe leiab, see on õige päästja!”

Läksivad mere äärde: mere ääres kolm suurt kivi; kuningapoeg ütleb veetooja kohta: „Tõsta üles.”

Veetooja upitab, kangutab – ei suuda. Kuningapoeg küsib veetoojalt: „Mis kivi all?” – ei veetooja tea. „Aga mina tean: keeled on kivi all.”

Tõukas kivi jalaga kõrvale, õigus oli: keeled kivi all. „Noh tõsta üles ükski keel!”

Veetooja käristab, venitab, et hing kurgus – ei saa paigastki ära. Kuningapoeg võtab, tõstab, tõukab kivi pääle jälle. Kuningas vihastab: „Oota, sa viimane petja, ei keeltki jõua kergitada, siis tütre päästsid!”

Kutsuti soldat, kutsuti kokk: ei kumbgi tea, mis kivi all, ei suuda kivi liigutada, ei keelele saa tuultki alla. „Noh, siis olete kõik kolm petised: kelmile kelmi palk! Aga mis nendega teha?”

„Elagu need kaks – ütleb kuningapoeg – kuis nad elasivad, aga see kolmas, kes mind kaevu tahtis jätta, ennast kuningapojaks seadis, olgu ta mulle sulaseks. Mina võtan ära su noorema tütre, need kaks tõist jäägu, kuhu Jumal tahab!”

Kuningas talle andis noorema tütre, andis talle ühe osa kuningriiki. Hakkas kuningapoeg elama oma noore naesega, tänagi veel elab.